Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
kõik, mis kunagi oli, on alati igal pool alles; see on omakorda loomulikult seotud romaani “Karu
süda“ korduva kordumatuse juhtmõttega: Karu-romaan juhindub arusaamisest, et kõik “kordus,
sarnanes eelmise päevaga – ja kõik oli kordumatu. Korduva kordumatus oli see, millepärast ta [Niika]
elas ja Avarilma oma ainsaks kodumaaks pidas”14.
Korduva kordumatuse motiiv jätkub ka romaanis “Kentaur“, kus kujutatakse põlvkonnast põlvkonda
edasikulgevat-korduvat elude ahelat. Loeme üsna “Karu südame“ laadis:
Taas oli kevad ja õitsesid kirsid... kõiges korduvas oli midagi kordumatut – see oli ehk valus, rebis lahti juba armistunud
haavu ega lasknud teistel armistuda. Ent just kordumatuse pärast korduvas oli mõtet lasta sõriseda neil sõredatel eluliivadel
– sätendavatel liivateradel kõrbe määratus liivakellas.15
annaabi.ee 
