Betti Alver
1940. üpris realistlikud linnaluuletused. Minategelane eksleb
hallis ja vihmases linnas, tunneb hirmu ja ängi. Mitmete luuletuste pealkirjad on kõnekad: Udus, Öölaul.
Realismi ja sümbolismi omapärane põiming tulevad esile 1940. aastate algul, Teise maailmasõja ajal kirjutatud
luuletustes. Alveri sõja-aastate luule eredamaid saavutusi on eesti vana rahvalaul Leib. Pilt rängast, pärisorjusega
meenutavast viljakoristusest. Tema luuletused sõjaajal andsid usku püsimisse, elu edasikestmisse.
Hilisluule.
1960-pärast pikka pausi, arupidamine omaenda ja rahva saatuse üle. Silma paistavad tema mõtteluuletused: Tähetund,
Jälle ja jälle, Tuulde räägitud. Kutsuvad inimest olema aus ja eneseväärikas ning rõhutavad luule ja luuletaja suurt
missiooni.
Läbielatud rasket aega kujutab kollaazliku tehnikaga poeem Pärast pikka põuda. Meenutab poeemi Leib. 1960-70
aastate luule arendab edasi autorile juba varem iseloomulikku omaloodud mütoloogiat. Hilisluule suursaavutus kuulub
annaabi.ee 
