Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis
püha innuga seda vastupanu murdma.
Eesti alale iseloomulikuks võib lugeda asjaolu, et luterliku ideoloogia ägeda propageerimise ja
nõiaprotsesside aeg kujutas endast ka esimest intensiivset ja massilist ideoloogilist pealetungi eesti
rahva vaimseks orjastamiseks. Hoolimata kõigist ponnistustest ei läinud politesi- ja kirikuvõimudel
korda eelkristlikke uskumusi ja traditsioone täielikult välja juurida. Kuni XVII sajandi lõpuni
harrastati ebajumalakultust ulatuslikult ja küllaltki vabalt.
XVIII sajandi esimesest veerandist on esimesi tundemärke ja ettekuulutusi rahva vaimuelus aset
leidvaist muutustest, mis küllaltki jõuliselt esile tõusid 1730.-1740. aastail vennastekoguduse
liikumises. Küllaltki kesksel kohal oli veel suure autoriteediga vanade uskumuste esindaja-
talupoegade silmis ,,tark", võimudele ,,nõid". On aga tähelepanuväärne, kuidas ,,tark" rõhutas sügavat
annaabi.ee 
