Esimeseks impressionistlikuks on Claude Debussy loodud sümfooniline poeem "Fauni pärastlõuna". See teos oli Stéphane Mallarmé luulest inspireeritud. Prantsuse luuletaja Stéphane Mallarmé ütlus poeesia kohta on lähedane sellele, mida helilooja muusikas taotles: "Nimetada asju nimepidi tähendab hävitada kolmveerand luulest saadavast naudingust, mis seisneb asja järkjärgulises aimamises." Debussy "Pelléas ja Mélisande" See valmis pärast Debussy pikki muusikalis-dramaturgilisi otsinguid. Sõnateatrile omaselt koosneb ka peaaegu kogu Debussy "Pelléas ja Mélisande" dialoogidest. Paljud muusikaajaloolased peavad seda esimeseks nüüdisooperiks. Debussy ooperi "Pelléas ja Mélisande" esietendus 30. aprillil 1902 Théatre National de L'Opéra- Comique'is tekitas vastakaid arvamusi. Debussyle heideti ette ooperi laialivalguvat vormi, meloodilist ja rütmilist monotoonsust, tantsude puudumist, võimsa orkestrikõla
teine olnud näitleja. Euripides oli eluhoiakult mõtlik kõrvaltvaataja, eraklik filosoof, kes hoidus omaette ega osalenud ühiskondlikus elus. Tal oli hea haridus ja suur isiklik raamatukogu (seda peeti üheks Ateena täiuslikumaks erakoguks), kus ta pühendus filosoofiale ja kirjanduslikule loomingule. Kuna Euripides arutleb tragöödiais uute teooriate üle, on teda nimetatud ka filosoofiks näitelaval. Esialgu tema dramaturgilisi uuendusi pilgati, hindama hakati Euripidese loodut alles pärast tema surma sellest annab tunnistust tema säilinud teoste hulk. EURIPIDESE DRAAMAUUENDUSED Euripides võttis kasutusele proloogi ja deus ex machina; vähendas koori tähtsust ning suurendas muusikaliste elementide osa näitemängus, loobus kõrgest stiilist ja kasutas lihtsamat keelt. Tõi lavale selliseid müüdiversioone, mis üllatasid pealtvaatajaid. Originaalsus näiski olevat üks tema tähtsamaid eesmärke.
lähtekohti. Samal teemal on kirjutatud Aischylose ,,Seitse Teeba vastu", Euripidese ,,Foiniiklannad", ,,Palujannad", ,,Bakhandid". Oidipuse lugu on interpreteeritud ka hilisemal ajal, alates 17. sajandist (Pierre Corneille), lõpetades 20ndaga (André Gide ja Jean Cocteau). EURIPIDES (u 485-406) Sündis Salamise saarel. Kuna ta oli oma eluhoiakult pigem mõtisklev kõrvaltvaataja kui aktiivne kaasalööja, ei saavutanud ta eluajal niisugust kuulsust kui Sophokles. Esialgu tema dramaturgilisi uuendusi pilgati, hindama hakati Euripidese loodut alles pärast tema surma sellest annab tunnistust tema säilinud teoste hulk. Euripides oli eraklik filosoof, kes hoidus omaette. Tal oli hea haridus ja suur isiklik raamatukogu, kus ta pühendus filosoofiale ja kirjanduslikule loomingule. Kuna Euripides arutleb tragöödiais uute teooriate üle, on teda nimetatud ka filosoofiks näitelaval. Elu lõpus, pisut kibestununa, läks ta Makedoonia kuninga õukonda, kus ka suri
inimesed valivad, mida nad oma rolli lülitavad ja mida mitte, mis on sotsiaalselt aktsetepteeritav ja annab soovitava tulemuse. Siit omakorda tuleneb muljekorralduse (impression management) mõiste soov kujundada teiste muljet meist endast. Goffmani teooriat on nimetatud ka dramaturgiliseks lähenemiseks sotsioloogias ja sellest on välja kasvanud terve nn dramaturgiline KK. Miks? Kuna ta kasutab palju teatriterminoloogiat ja näeb inimeste käitumises teatrile sarnaseid dramaturgilisi musterid. Tõsi, teatud määral on siin ka terminoloogilist segadust, kuna dramaturgia seostub meile jaoks sageli tekstiga (ehkki pigem tähendab tegevuse loogikat üldisemalt), Goffman näeb sotsiaalset tegusemist aga mitte kui teksti (nagu Geertz v kultuurisemiootika) vaid kui etendust, s.t mitte kui representatsiooni vaid kui vahetult toimuvat sündmust. 4.loeng-Kultuurisotsioloogia II. Andreas Ventsel 6 Nagu teatriski mingit näidentit e draamateksti omandatakse ja lavastatakse
eeskätt uudse kangelase uudsete meeleseisundite poolest. Truudusetule abikaasale andestav jumalasulane, kirikus toimuv tegevustik ja mis kõige hullem, evangeeliumi lugemine ooperilaval kuulutati tsensorite poolt usu mõnitamiseks ning ooperis võeti ette mitmeid Verdi kunstilisi tõekspidamisi moonutavaid muudatusi. "Stiffeho" esietendus Triestis (16. XI 1850) möödus vaikselt. Ooperi muusikalised väärtused ei suutnud dramaturgilisi defekte katta ning teos kadus lavalt õige pea. Igihaljas kolmik. Verdile "Euroopa muusikakuninga" kuulsuse toonud ooperikolmiku "Rigoletto", "Trubaduuri" ja "Traviata" käsitluse eel peatugem lühidalt itaalia rahvalaulu ja ooperi- loomingu vahelisel seosel. Side rahvameloodiatega valitses itaalia polüfoonilises muusikas juba enne ooperizanri tekkimist, s.o. XV ja XVI sajandil. Homofoonilise stiili arengu ning ooperi ja
annaabi.ee 
