kasutama suhtlemisel, teadmiste omandamisel, oma tegevuse kavandamisel; 2) Peetakse oluliseks, et lapse köne arengut toetatakse kõikides tegevustes (mängimine, käelised tegevused, liikumis- ja muusikategevused ning igapäevatoimingud); lapsele luuakse kõnekeskkond, kus ta kuuleb teiste kõnet ning tal on vaja ja ta saab ise kõneleda; laps opib rääkima reaalsetes suhtlussituatsioonides, tegutsedes koos täiskasvanuga; 3) Suunatakse lapsi ettelugemise, dramatiseerimise, ümberjutustamise, joonistamise, oma raamatute koostamise jm tegevuste kaudu kirjandust möistma ja hindama; ettelugemiseks valitakse z^ anriliselt mitmekesiseid raamatuid, et toetada lugemsihuvi, lugemis- ja kirjutamisvalmiduse kujunemist; 4) Õpetatakse lugemise ja kirjutamise esmaseid oskusi(häälikupikkuse eristamine, sönade häälimine jmt) mänguliselt ja igapäevategevusega seostatult; 5) Mitmekesistatakse kirjutamise harjutusi, kasutades erinevaid vahendeid, värvusi jmt.
(tegutses Tallinna töölisteatris). Valge lagendik" (1937) ja ,,Raudne kodu" (1938) Tammlaane tuntuim. Eriti tähtis koostöö Andres Särev eesti kirjanduse dramatiseerija. Särev lõi traditsiooni, kuidas proosatekstist teha draamatekst. Publik vaatas tollasel ajal A. H. Tammsaare ja Särevi koostöös ,,Härra Mauruse I järgu koolis" (1935). Ja Lutsu ja Särevi koostöös ,,Kevade" (1937 Draamateatris). Suure dramatiseerimise aeg. See mõjutas ka algupärast draamakirjandust, mis ei pääsenud kogu aeg löögile. Hugo Raudsepp (1883-1952) oluline 1920-1930ndate draamas. Avas komöödia, ,,Mikumärdi" oli tähtsaim. Raudsepp avas suurema laine. Teatris olid otsingulised suundmused esile tõusnud, tõlgitud tekstide kaudu. See kõik viis publik vähenemiseni. Tekkis sügav lõhe publiku ja teatripraktika vahel. Oli vaja see lõhe ületada ja ületamine toimus järsu pöördena 1920ndate lõpp, 1930ndate algus
- Lugu saab täielikult ümber jutustada - Tegelane romaani sündmustik ühe tegelase vaatepunktist - Tekstimaailm püütakse teksti poeetikat, keskkonda jne edasi anda - Idee ehk kontseptsioon · Metatekstuaalne suhe alustekstiga: - Soostuv ütleb sama mis alustekst - Poleemiline vaidleb alustekstiga, lükkab ümber - Neutraalne lihtsalt mängib mingit lugu (nt lasteteater) - Mänguline keeruline, tinglik dramatiseerimisviis Dramatiseerimise traditsioon tekkis 19.saj Lä-Euroopa teatrikriiside ajal: bulvariteatrites olid vodevillid ja komöödiad, mis ei rahuldanud nõudlikku vaatajat. Sündis draamatekstideta realistlik teater. Süzeed ja teemad, mis olid kirjanduses tuntud, tõid teatrisse rohkem rahvast. Enne 1930ndaid mängiti Eestis dramatiseeringutest lastelavastusi, kuni Raudsepp kirjutas ,,Mikumärdi" ehk groteskse, ent koomilise näidendi, siis algas buum. 20
võidust- need ongi Aischylose põhilised probleemid, mida ta käsitleb inimsaatuse ka inimkannatuste kujutamise varal. Ainestikku ammutas Aischylos küklilistest poeemidest, mütoloogilistest süzeedest (v.a. ,,Pärslased"). Kangelase saatuse toob ta vaataja ette enamasti kolmes üksteisele järgnevad tragöödias, mis moodustavad tervikliku triloogia; sellele järgneb saatürdraama sama mütoloogilise küklose ainestikul. Kuid peale muistendite dramatiseerimise mõtestab Aischylos neid ka ümber, põimides sinna oma probleemistikku. Aischylose uuendused: tragöödia lakkas olemast koorilüürika haru, hakkas muutuma draamaks. Sophokles (496-406 e.m.a) Keskne koht- vanaaegne jutustus, seob autorite elulugusid Salamise lahinguga, ise ei osalenud, laulis kooris. Vanuse vahekord määrab poeetide tegutsemise ajajärgud. Kui Aishylos oli Ateena dem. tekkeaja poeet, oli Euripides selle demokraatia kriisiaja kirjanik, Sophokles oli loomingulisest
annaabi.ee 
