loodusvaatlus liitub süsteemi ja üldistusega. Ääretu jõu ja väljendusrikkusega kujutas ta kodumaa ja ajastu vastuolusid. Dürer pidas oluliseks kunsti põhjendamist teadusega - ilu ideaal mitte antiigist, vaid kaasaegsete inimeste mõõtudest. Peaaegu kõigis tema töödes võib märgata kahe pooluse hea ja kurja, valguse ja pimeduse, mõistuse ja tumedate jõudude meeleheitlikku võitlust. Siit on pärit ka tema jõuline, kuid rahutu joon, üldine pingestatus ning kiindumus dramaatilistesse teemadesse, kus võib näidata inimlike kirgede kokkupõrget. Ta tegi ka vase- ja puulõikeid ja täitis mitmeid katoliku kiriku ja keiser Maximiliani tellimusi. Lai levik puulõikesarjadel kujutasid Kristuse kannatuslugu ja Maarja elu. Kuulsad on tema puulõikeseeriad Kristuse kannatusloost (nn. ,,Suur Passioon" ja ,,Väike Passioon") või Johannese Ilmutusraamatust vaselõiked ,,Rüütel, surm ja kurat", ,,Püha Hieronymus", ,,Melanhoolia" jt. Pieter Bruegel the Elder 1525-1569
Kuigi üksiolek on sageli täiesti sobiv ja vajalik seisund, võib see olla ka eemaletõmbumine millegi eest, äratõugatus kellegi poolt, ning üksildane laps kannatab vaikselt omaette olles ühtlasi ära lõigatud olulisest arenguressurssidest. Lapse vaikiv üksildane olek on passiivne appihüüd" (Chazan, 2001:5) "Kuid mõnikord naudivad lapsed üksinda mängimist. Fantaasiamängudes on mänguasjad heaks seltsiliseks, mõnele neist omistatakse elu, vesteldes nendega ja haarates neid kaasa dramaatilistesse olukordadesse. Niisugust üksida mängimist on täheldatud laste juures, kes on väga aktiivsed suhtlejad." (Ibid:18) Laps vajab tegelikult hoolitsust ja tuge. Vanemate hoolimatuse tõttu jäävad nad tähelepanust ilma ja nad ei oska enda probleemidega kellegi poole pöörduda. Selleks peab olema abistajaid ning märkajaid ka väljaspool perekonda ja sugulasi. Näiteks koolivägivalla murede puhul tuleb pöörduda õpetaja poole jne. (vt peatükk 3.1) 2.1.1 Tülid perekonnas
kired, köitvad dramaatilised olukorrad, psühholoogiliste nüansside täpsus, harmoonia ilu ja skulptuurne meloodia leidsid "Othellos" ideaalse kehastuse. Ooper on pingeline, tihe ja ülesehituslikule perspektiivile allutatud. Vabalt areneva muusika ja tekstimuusika seose nimel loobus Verdi küll vokaalnumbrite stereotüüpsusest, ent ei hüljanud kõiki lõpetatud ooperivorme. Ta ühitas neid pideva tegevustikuga, lülitas ulatuslikesse dramaatilistesse stseenidesse ning muutis nad antud lõikude keskpunktiks. Üleminekud retsitatiivseilt vormidelt anoosseile on mõlema alge sünteesina Verdi-päraselt meloodilised. Itaalia ooperiteatri kontseptsioonidest taganemata tõstis Verdi seikspiirlikke kirgi ja kontraste kajastava orkestri võrdõiguslikuks tegevustikust osavõtjaks. Laululisus ilmus instrumentaalpartituuri täpselt sama enesestmõistetavusega nagu deklamatsioonilisus vokaalpartiisse
annaabi.ee 
