, Carpe diem !, elu on teater. 5) Kirjanikud: Lope De Vega(500 komöödia näidendit),Cervantes(,,Don Cuijote´´), Tirso De Molina(,,Sevilla pilkaja ja kivist külaline´´), Calderon Hispaaniast(Tema looming on opereti sünd) KLASSITSISM 17 saj 1 pool -18. saj Prantsusmaal. Iseloomulikud jooned: Au sisse tõsteti mõistus. Toetuti antiigi esteetikale, väditi juhuslikkust ja segadust. Suur vahe oli kõrgel ja madalal kunstil. Dramaatikas eelistati tragöödia zanri, mis pidi puhastama ja õilistama, ning komöödia zanri, kus hinnati õpetlikkust. Draamas kehtisid 3 põhimõtet:aja, koha ja teguviisiühtsus. 1) Luules hinnati puhtaid riime ja ranget vormi.(Boileau ,,Luulekunst´´) 2 ) Esimese eestikeelse kunstluuletuse kirjutas Reiner Brockmann. 3) 17.saj inglise luuletaja John Milton tõi inglise luule välja madalseisust (,,Kaotatud paradiis´´) 4) Prantsuse valmimeister Fontaine
kirjandusliku tegevuse alguseni (a. 240-81 e.m.a) Rooma kirjanduse kuldne ajajärk (Cicero aeg ooma proosa õitseaeg) Rooma kirjanduse hõbedane ajajärk Augustuse surmast Traianuse surmani Rooma kirjanduse vasken ajajärk hiline impeeriumi aeg Traianuse surmast antiikaja lõpuni ( a.117-476 m.a.j Komöödia Algust tegi Livius Andranicus, kes valis süzeesid Trooja tsüklist. Ta sai ka Rooma dramaatikas juhtivaks Kirjutati värssides ja kanti ette mitmesuguste mängudel Komöödias säilisid kreeka süzee ja kreeka tegelased Näitlejad kandsid kreeka riietust, milles tulenes ka zanri nimetus. Roomlaste teatris puudus koor Koosnesid dialoogiga vaheldivaist retsitatiividest ja sooloaariaist Proosa Esimesel ajajärgul tõusid esile filosoofia ja retoorika. Kunsti sõna sai poliitilise võitluse vahendiks. Proosaga puhastus ka
ekraaniteos vm. vaatemäng. Libreto vokaalmuusikalise (lava)teose tekst. Liturgiline draama Lugemisdraama lavastamiseks vähesobiv, juba autori poolt ainult lugemiseks mõeldud draama. Miraakel pühakute elulugusid ja imetegusid käsitlev draama(zanri) liik. Monoloog - ehk üksikkõne võib olla nii üksi oleva inimese kõnelemine kui ka teise tegelase teis(t)ele esitatud pikem seotud repliik (kõne, aruanne, meenutus vms). Monolooge esineb dramaatikas siiski harva, peamiselt kasutatakse seda tegelase siseelu avamiseks (nt Hamleti monoloog ,,Olla või mitte olla"). Moralitee keskaegne allegooriline moraliseeriv näidend, mille tegelasteks on isikustatud abstraktsed mõisted ning inimlikud voorused ja pahed. Müsteerium Performance 1970. aastail happening'ist võrsunud teatrikunstile lähedane kujutava kunsti liik. Projektiteater püsitrupita teater, kus repertuaar koosneb projektipõhistest lavastustest.
Pagulaskirjandus 1944.a Pagulus 1950.a kirjanike liidus puhastus, sotsialistlik realism 1956 sulaaeg 1962 kasseti põlvkond närbujad Proosas - Lähiminevik analüüs Dramaatikas realistlik elupilt Luules undergraund kirjandus. Kirjandus - metafoor ülekaalus, ridade vahele kirjutamine Sisepaguluses J. Semper, K.Merilass, B.Alver, M.Raud Siberisse H.Talvik, H.Raudsepp Undergraund kirjandus P.E.Rummo, J.Kross, J.Kaplinsk, H.Rummel Hävitati rahvuskultuuri, 1950.a saadeti irjanike liidust välja 48 isikut Eesti kultuuri nõukogustamine, kirjanduselu kiratses Ühisjooned: 1) sündunud Eestis, kuid looming välismaal
· tegevustiku ühtsus. Mida mõistatakse tegevusühtsuse all? · tegevus keskendub ühele tegevusliinile; · kõik toimuv on kausaalses seoses; · suletus; · finaalsus. Gustav Freytag ("Draamatehnika" 1863) kirjeldas draama tegevuse arengut järgmise skeemiga: Klassitsismi draamakontseptsiooniga ei sobi kokku Shakespeare'i looming, Ibseni ja Brechti eepiline draama, absurdidraama, mitte-euroopa näitekirjandusliku traditsiooni jm. Avatud vorm dramaatikas · koha ja ajaühtsusest ei peeta kinni · stseenid vahelduvad kiiresti ja hüppeliselt · tegevusühtsus ei kehti, stseenid ei ole omavahel põhjuslikus seoses, vaid lihtsalt mingil moel ritta pandud, stseenid on suhteliselt iseseisvad · lõpp ja algus ei ole selged · puuduvad ühetähenduslikult polaarsed jõud Avatud vormi on eelistatud 20. sajandi esteetikas, nt ekspressionistlikus teatris, absurditeatris,
sobivad karakterid, pööre õnnelt õnnetusele või vastupidi, äratundmine ehk teadasaamine ja kannatus, millest lõpuks sünnib vaataja katarsise, hirmu ja kaastunde läbi" (Mis on mis kirjanduses) Kolm ühtsust · ajaühtsus tegevustik olgu surutud kokku maks 24 tunnile; · kohaühtsus välditagu tegevuskoha vaheldumist (Kohaühtsust Aristoteles ei maini, seda tegi esimesena itaallane Castervetro 1576 oma Aristotelese kommentaaris) · tegevustiku ühtsus. Avatud vorm dramaatikas · koha ja ajaühtsusest ei peeta kinni · stseenid vahelduvad kiiresti ja hüppeliselt · tegevusühtsus ei kehti, stseenid ei ole omavahel põhjuslikus seoses, vaid lihtsalt mingil moel ritta pandud, stseenid on suhteliselt iseseisvad · lõpp ja algus ei ole selged · puuduvad ühetähenduslikult polaarsed jõud Avatud vormi on eelistatud 20. sajandi esteetikas, nt ekspressionistlikus teatris, absurditeatris,
looming (näiteks "E.Vetemaa dramaturgia", "19. sajandi prantsuse dramaturgia"). · Draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria. · Tekstiehituse tasandil - lavastuste, filmide, muusikaliste etenduste tekstiline alus selle struktuuri ning ülesehitusreeglite aspektist käsitletuna, samuti vastav teksti- kogumi (näiteks "filmidramaturgia", "muusikadramaturgia", "reiidramaturgia"). Dramaatikas on · Dialoogiline otsekõne (võib olla ka monodraama, siis peab olema tugev sisemine dialoogilisus, tihe seos esitamissituatsiooniga, distantsi puudumine kõneleja ning kõneldava (aine) vahel ) · Kõne tegevuslik kõne abil sooritatakse kõneakte, tegevusi · Aegruum olevikuline · Orienteeriutd teatrile (vrd lugemisdraama - teatri jaoks liiga suur maht, erakordselt arvukas tegelaskond, ebamugavalt keeruline probleemistik, lavatehnilisi võimalusi
Võrrelge klassikalise vormiga draamat avatud vormiga draamaga. aristotellik näidend "range ülesehitusega, terviklik ja selge arenguskeemiga sõlmitusest konklusiooni ehk lõpplahenduseni. Aristotelese järgi: näidendil olgu algus, keskkoht ja lõpp, sobivad karakterid, pööre õnnelt õnnetusele või vastupidi, äratundmine ehk teadasaamine ja kannatus, millest lõpuks sünnib vaataja katarsise, hirmu ja kaastunde läbi" Avatud vorm dramaatikas · koha ja ajaühtsusest ei peeta kinni · stseenid vahelduvad kiiresti ja hüppeliselt · tegevusühtsus ei kehti, stseenid ei ole omavahel põhjuslikus seoses, vaid lihtsalt mingil moel ritta pandud, stseenid on suhteliselt iseseisvad · lõpp ja algus ei ole selged · puuduvad ühetähenduslikult polaarsed jõud Analüüsige viimati teatris vaadatud näidendit. Milline oli selle vorm? Mida tähendavad näitemängu puhul kolm ühtsust? · ajaühtsus tegevustik olgu surutud
jõuta (Becketti ,,Godot'd oodates"). Või episooddraama, kus pole üht terviklikku, põhjuslikel seostel arenevat lugu, vaid esitatakse kogum sõltumatuid stseene, mida võib vabalt kombineerida. 11. Mille poolest kõne draamas ja teatris erineb argikõnest? Tegelaskõne võib draamas olla nii seotud (värsis) kui sidumata kõnes (proosas). Kuni 19. sajandini olid ülekaalus värssnäidendid, hiljem on dramaatikas võidule pääsenud sidumata kõne. Tegelaskõnet kirjanduses ja inimeste rääkimist argielus ei saa siiski samastada, kuigi neil on palju sarnasusi. Draamatekstilt oodatakse, et see oleks kõneldav ja mõjuks loomulikult, kuid samas oleks kunstiliselt korrastatud. Argikõne on draamatekstiks liiga kaootiline, sisaldab palju lõpetamata lauseid, kogelemist ja sõnade otsimist. 12.Mis on dialoog, mis on monoloog? Kuidas need üksteiseks üle võivad minna?
jõuta (Becketti ,,Godot'd oodates"). Või episooddraama, kus pole üht terviklikku, põhjuslikel seostel arenevat lugu, vaid esitatakse kogum sõltumatuid stseene, mida võib vabalt kombineerida. 11.Mille poolest kõne draamas ja teatris erineb argikõnest? Tegelaskõne võib draamas olla nii seotud (värsis) kui sidumata kõnes (proosas). Kuni 19. sajandini olid ülekaalus värssnäidendid, hiljem on dramaatikas võidule pääsenud sidumata kõne. Tegelaskõnet kirjanduses ja inimeste rääkimist argielus ei saa siiski samastada, kuigi neil on palju sarnasusi. Draamatekstilt oodatakse, et see oleks kõneldav ja mõjuks loomulikult, kuid samas oleks kunstiliselt korrastatud. Argikõne on draamatekstiks liiga kaootiline, sisaldab palju lõpetamata lauseid, kogelemist ja sõnade otsimist. 12.Mis on dialoog, mis on monoloog? Kuidas need üksteiseks üle võivad minna?
Autoril on võimalus oma tegelasi kommenteerida ning lisada oma mõtteid. Samas on proosaautor varjatum kui luuleautor. Tekstuaalne autor teksti poolt loodud autor. Lugejal tekib ettekujutus autori olemusest läbi teksti. See aga ei pruugi kattuda autori päris minaga. Autori erinevad teosed võivad luua mitu tekstuaalset autorit. Proosas luuakse tekstuaalne autor läbi hinnanguliste kommentaaride (tegelased), peategelase kuju ja positiivsete maailmavaadete järgi. Dramaatikas luuakse tekstuaalne autor läbi remarkide, peategelase kuju ja positiivsete maailmavaadete järgi. Luules luuakse tekstuaalne autor läbi teoses esitatud meeleolu ja mõtteavalduste järgi. Autobiograafia tekstuaalne autor ja tegelik autor kattuvad Lugeja Lugejal on otsustav ja aktiivne roll teose tähenduse loomisel. Teoseid on võimalik mõista mitmeti, kuid samas ei välistatud ka väärtõlgendused ja möödalugemine. Kaht laadi lugejad
aeglasemini, osa sündmusi võib välja jätta, osa sündmusi võib juhtuda paralleelselt. · Näitleja isiklik eripära mõjutab rolli loomist ja vastuvõttu. 10. Draamatika ja eepika ühist ja erinevat Dramaatika e näitekirjandus on üks kirjanduse kolmest põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika põhineb dialoogil ja tegevusel; autori kohalolu on enamasti varjatud, tegelased pöörduvad otse kuulaja/vaataja poole. On suunatud teatrile. · Nii dramaatikas kui eepikas jutustatakse lugu. Mõlemad on sõnakunsti liigid. · Draamas ei ole jutustajat, kogu informatsioon antakse edasi dialoogi ja remarkide kaudu. · Draama aja- ja ruumisuhted arvestavad teatri tingimustega (kokkusurutus, tinglikkus jne). · Inimese siseelu kujutatakse draamas peamiselt dialoogi ja remarkide (tegevuse kirjelduse) kaudu · Traditsiooniliselt keskendub draama inimestevahelistele suhetele. 11. Mis on draamateksti osad?
Tegelase psüühikat on võimalik näidata tema hääle, miimika zestide, käitumise või ka välimuse kaudu. Inimese siseelu võib ilmsiks tulla ka tema isiklikus ruumis ( kodu kujunduses ja korrasolekus, kuulatavas muusikas jne). 4. Draama keskendub enamasti inimestevahelisele suhtlemisele ja suhetele ning elu teatraalsusele. Kui inimesed omavahel suhtlevad, siis tekivad nende vahel ka erinevat laadi suhted. Tihti kasutatakse dramaatikas teatraalseid võtteid, mis mõjuvad eriti efektselt teatris: roll rollis (tegelase esinemine kellegi teisena, kes ta tegelikult ei ole, nt Piibeleht esineb Vestmanni ees ärimehena), teater teatris (,,Hiirelõksu" etendus ,,Hamletis") jms. Selliste võtete kasutamine draamas ja teatris toob esile ka igapäevaelu teatraalsuse. 5. Draama on mõeldud eelkõige teatris esitamiseks. Kirjanikud arvestavad teatri võimaluste ja vahenditega.
saatis ta vangimajja. Wilde´i eredaim oli viimane luulepuhang, vanglas kirjutatud ballaad ,,Readingi vangla ballaad", allkirjaga C 33, sest ta nimi oli endiselt keelatud. ,,Selleks et tänapäeval parimasse seltskonda pääseda, tuleb viimast kas toita, lõbustada või sokeerida see on kõik!" ,,Tähtsusetu naine" Draamakirjanikud August Kitzberg (1855-1927) alustas näidendite kirjutamist XIX sajandi viimasel kümnendil, mil eesti dramaatikas polnud veel välja kujunenud dramaatika põhizanre. Esimesed näidendid olid mõeldud isetegevuslikele näiteseltsidele. Olustikukomöödiad "Punga Mart ja Uga-Kaarel" (1894) ja "Rätsep Õhk" (1903) paistavad silma huvitavate karakterite poolest. Loomingu kõrgperioodi jõudis kirjanik alles keskeas, mil kriitilisemaks oli muutunud ka tema ellusuhtumine. Esimene selle perioodi näidend on "Tuulte pöörises" (1906). Draama põhiprobleemid
Komöödias säilisid kreeka süžee ja kreeka tegelased, näitlejad kandsid kreeka riietust, millest tulenes ka žanri nimetus – mantlikomöödia. Kreeklastest erinevalt hülgasid roomlased kreeka teatri spetsiifilise iseärasuse – koori. Nende tragöödia koosnes dialoogist ja aariast. Näitleja sotsiaalne seisund oli tõrjutud – näitlejakutse oli seotud paljude kodanikuõiguste kaotusega. Teatriehitused kujunesid üldjoontes kreeka eeskujul, ehkki mõnede uuendustega. Rooma dramaatikas sai valitsevaks komöödia, mille allikaks oli kesk- ja uusatika komöödia. Nagu märgiti, tõrjuti dramaatika rahvuslikud algmed, nimelt rahvasatiirid ja kometimängud, kunstdraama poolt varakult kõrvale. Nad säilisid esialgu vaid etenduste järelmänguna. Titus Maccius Plautus esitas Rooma publikule Ateena jõukate kihtide jõudeelu, meeleliste lõbude nautimist. Tema tegelaskonda kuuluvad jõukate isade pojad, varahimulised kupeldajad, armunud
A L/V 2) Proosast eristab näidendit jutustaja puudumine. Näidendis peab seda kompenseerima dialoog, remark ning remarktekst. Monodraama on erivorm, kus peale otsese kõne puuduvad kõik näitekirjandusele omased tunnused: tegevuslikkus, dialoogilisus ja remark; 3) Dramaatika ruum ja aeg on alati olevikus. Analepsis tagasipöördumine minevikku või edasiminek tulevikku. 4) kõne dramaatikas on tegevuslik. Performatiivsed kõneaktid: käsud, keelud, kehtestused, veenmised. 5)dramaatika on orienteeritud teatrile. Näitekirjanduse moodustavad need tekstid, mis peavad silmas teatri spetsiifikat. On ka lugemisdraamad (keeruline probleemistik, suur maht). Nt Goethe Faust. N. 48 Baturini Teemandirada, poeetilised remargid. Monodraamades võib dialoog olla esindatud sisekõnena
Antiikajal sündinud tragöödia, komöödia ning uusaegne draama on dramaatika kolm põhizanri. Euroopa kultuuriperioodide järgi eristuvad antiikne draamakirjandus (Aischylos, Sophokles), keksaegne vaimulik näidend ja ilmlik rahvateater, renessansinäidend (Shakespeare) ja 17. saj klassitsistlik draamakirjandus (Moliere). 18. saj tekkisid nn kodanlik draama ja saksa romantism, mis murdsid klassitsismi rangelt reeglistatud vorminõuded. 19-20 saj domineerisid dramaatikas realistlik sotsiaalne olustikunäidend ja psühholoogiline draama. Sel perioodil tõusis dramaatika tähelepandavale kohale teiste kirjandusliikide kõrval (Shaw, Tsehhov). 2. PILET ANTIIKKIRJANDUSE MÕISTE, HOMEROSE EEPOSED A. GAILITI ELU JA LOOMING , TEOSE ANALÜÜS Antiik tuleneb ladinakeelsest sõnast antiquus, mille tähendus on 'vana' või 'muistne'. Antiikkirjanduse all mõeldakse vanakreeka ja vanarooma kirjandust, mis on vanimad Euroopas tekkinud kirjandused
nooreestlastega ja pühendus loomingulisele tegevusele. Kitzberg suri Tartus 1927 10 okt. Looming- Eesti kunstiväärtusliku näitekirjanduse rajaja. Proosalooming: Alguses kirjutas ta eamiselt külajutte, mida iseloomustas eelkõige realism ja oskuslik karakterikoomika. Tuntumad külajutud on : ,, Rätsepa õhk ja tema õnneloos,, ,,Veli hen,, ,,Hennu veli,, Draamalooming: Näidendite kirjutamist alustas ta 19 saj. viimasel kümnendil, mil eesti dramaatikas polnud veel välja kujunenud näitekirjanduse põhizanre: draamat, tragöödiat ja komöödiat. 1894 aastal valmis näidend,,Punga Mart ja Uba Kaarel,,, mille stseenides on tabatud Mulgimaa taluelule iseloomulikke jooni. Huvitavad stseenid ja rahvaelu hea tundmine kajastuvad ka teistes tema varem kirjutatud näidentites. Neist populaarseim on ,,Rätsep õhk,,. Loomingu kõrgperioodi jõudis Kitzberg sügavas keskeas. Riias töödates tutvus ta sealse tearieluga
mõttelüürika. Luules on kannatusi läbielava inimese sisemaailm: elurõõm ja õnneigatsus, soovide täitumatus, pettumused ja purunenud lootused, vabadusiha, ühiskondlikud probleemid. Tõi eesti luulesse keerukaid värsisüsteeme ja stroofistruktuure. Tõlkis palju, siiski oli tema luulekeel rikas ja poeetiline. Ta kujunes eeskujuks Koidulale, Veskele, Reinvaldile. Lisaks usuliste laulude kogu “Rahunurme lilled” ja poeem “Lembitu” (elu ja maailmavaatelised probleemid). Katsetas ka dramaatikas: tõlgituna ilmusid “Tuletorn”, “Vanne ja õnnistus”. Tema looming oli lähedane Euroopa valgustuskirjandusele, mis avardas eestlastest lugejaile maailmapilti. Ta on oluline eesti rahvuskirjanduse loos. Pilet 23 1. Modernism. H.Hesse elu ja looming ning teose analüüs Modernismi ajaline määratlemine on ebamäärane ning kultuuriruumiti erinev, nt ingliskeelne seltskond nimetab modernismiks 20. saj. alguse arvukaid kirjandus- ja
annaabi.ee 
