Eesti Draamateater tähistas maja 100. sünnipäeva Valisin selle teema, sest et ise olen näitleja ja kõik, mis on seotus teatriga pakkub mulle suur huvi. Raamatupoes ma ostsin raamatu, mis oli väljaantud teari juubeliks. Raamat on eesti keeles saksakeelse paralleeltõlkega. Raamatu väljaandmist toetas Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond Tallinnas, Baltisaksa Ühing Saksamaal.Raamatus on palju pilte, mis annavad meile võimaluse vaadata, missugused muutused toimusid teatrihoonega, missugune võiks olla Eesti Draamateater ja missuguseks ta sai. Raamat on väga huvitav neile, kellele ka meeldib teater. 2010. aastal, septembris Eesti Draamateater tähistas oma maja juubelit -100 aastat. Sellel päeval oli seal majas avatus uste päev, Kella 12-st kuni 15-ni startis iga veerand tunni tagant teatri lavatagusesse maailma ringkäigule ekskursioonigrupp, mida juhtisid Draa...
Estonian Drama Theatre Address: Tallinn, 10148, Parnu mnt. 5 Estonian Drama Theatre is city theatre in Tallinn. The Estonian Drama Theatre is the largest non- musical theatre in Estonia. Estonian Drama Theatre was born in 1920 under the leadership of Paul Sepp. The Drama Theatre rent the contemporary building which in these days was owned by German Theatre Society. In 1939 Drama studio Theatre finally bought it. In 1937 the Dramastudio Theatre was renamed - the new title was Estonian Drama Theatre. In Soviet times its name was The Tallinn Drama Theatre, which was changed back in 1989. The beautiful Art Nouveau building of the Estonian Drama Theatre, built in 1910, is situated right in the heart of Tallinn. The theatre has two halls, cosy bars and elegant foyers. In addition to its 426-seat big auditorium a 159-seat small stage was opened in 1967. In 2004 70-seat Paintshop stage was opened. Estonian...
Sopiline ning mahuline ülesehitus on võimaldanud ruume hästi proportsioneerida. Ülakorruse magamistoa juurde kuulub suur päikesepoolne terrass, põhjapoolses küljes on eraldi ärklina puhkenurk raadio kuulamiseks. Kuna raadio oli tol ajal midagi uut, siis koguneti seda tihti koos kuulama (nagu tänapäeval televiisorit vaatama). Heliisolatsiooni tagamiseks paigutati raadionurk võimalikult eraldi. Rääkida võiks ka veel Tallinna Draamateatrist, mille loojateks olid arhitektid Nikolai Vassiljev ja Aleksei Burbör. Saksa teatri hoone arhitektuurikonkurss oli Tallinna sajandialguse rahvusvahelistest võistlustest suurim laekus 61 projekti Saksamaalt, Austriast, Soomest, Venemaalt jm. Peterburi arhitektide Nikolai Vassiljevi ja Aleksei Buböri võiduprojekt hakkas tellijate soovil edasitöötamise käigus sarnanema Berliinis 1908. Aastal valminud Hebbeli teatriga (arhitekt O.Kaufmann). Monumentaalne
jaanuaril Tartumaal) Mati Unt õppis 1951-1958 Leedimäe koolis, peale seda läks Tartu 8. Keskkooli, mille ta lõpetas 1962. Aastal. Tartu Ülikooli läks Unt õppima eesti filoloogia erialale. Peale ülikooli lõpetamist töötas ta Vanemuise teatris ja hiljem ka Noorsooteatris, kirjandusala juhatajana. 1981 aastal sai Noorsooteatris alguse tema lavastajakarjäär, mis 1992 aastal jätkus Draamateatris. 22. august 2005 suri Tallinnas 61-aastaselt pärast seda, kui ta oli Draamateatrist vallandatud. Unt maeti Metsakalmistule teatrirahva puhkepaika. Tunnustused 1976: Friedebert Tuglase novelliauhind 1978: Juhan Smuuli preemia 1980: ENSV teeneline kirjanik 1989: Parim lavastaja 1990: Priit Põldroosi preemia 1990: Poola orden kultuuriteenete eest 1999: Aleksander Kurtna nimeline auhind 1999: Valgetähe III klassi teenetemärk 2001: Eesti Vabariigi kultuuripreemia
„Kevade“. Saalid olid puupüsti täis ja tütarlapsed ootasid neid peale etendust tagaukse juures ja küsisid autogramme. Siis kutsuti Kaljot Tallinnfilmi, kuhu tuli üks vene rezissöör Jegorov tegema siinmail eismest kunstilist filmi „Jahid merel“. Öeldi: „Meil rezissööre pole, aga ta on umbvenelane ja kedagi on vaja appi ja ka õppima, me maksame teile 180 rubla kuus.“ “Draamateatrist sai vist 60 rubla,” räägib Kaljo Kiisk. “Rezissöörina olen teinud 13 filmi. Mul on olnud häid õpetajaid ja nõuandjaid – Mihhail Rom, Julius Kuni kaudu sain temaga tuttvakas,” jutustab Kaljo.
Märt Avandi Märt Avandi 26. 02. 1981 • 2004–2006 Rakvere teatris • 2006–2008 Endla teatris • 2009–2014 Draamateatris • 1999 - Rapla ühisgümnaasium • 2004 - Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool Liis-Katrin Avandi Poeg Herman Rollid Eesti Draamateatris • 2002: "Suur kosjasõit" – Lõoke • 2002: "Liilia" – Liilia • 2004: "Asjade seis" • 2008: "Pikk päevatee kaob öösse" – Edmund Tyrone • 2009: "Mängud tagahoovis ehk Because" – Asaf Saharov • 2009: "Sinul on meretäis hirmu" – Rivo • 2010: "Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia" – Ivanov, Siegfried • 2011: "Võlanõudjad" – Lancelot Gobbo • 2011: "Saatuse heidikute kuu" – Jim Tyrone • 2011: "Kuni inglid sekkuvad" – Aleksander Rollid mujal • 2004: "Valgelaev ja taevakäijad" – osaline (Albu suvelavastus) • 2005: "Misjonärid" – Rahutuvi (Rakvere teater) • 2005: "Inimese teekond" – osaline (NO99) ...
NO78 ,,Kes kardab Virginia Woolfi?" Etendus toimus 16. veebruaril 2010, kell 19.00 teatris NO99, mis asub Sakala 3, Tallinn. Lavastus oli ühe vaheajaga ja kestis umbes 3 tundi ja 10 minutit. Autoriks on Edward Albee, lavastaja, kunstniku ja muusikalise kujundaja rollis olid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Mängivad Hendrik Toompere jr (külalisena Eesti Draamateatrist), Marika Vaarik, Sergo Vares ja Mirtel Pohla. Esietendus 7. novembril 2009 Teatris NO99. See oli minu esmakordne külastus mainitud teatrile, mis jättis mulle nii võrd hea esmamulje, et sellest kasvas suur armastus NO99 ja tolle kollektiivi vastu. Teater ise, kui selline, jääks muidugi Estonia või millegi suurejoonelisemaga võrdluses alla, sest lavakujundus, mis iseenesest koosneb vaid lauast ja mõnest muust dekoratsioonist võib tekitab veidi segadust. Seinu katab kangas, saal on
aastal majanduskriis tabas, valdas inimesi suur paanika. Nüüd võib Eestit samasse olukorda asetada, sest Eestil täitus peaaegu et 20 aastat heaolu ja rikkuse kasvu kuni meid majanduskriis enda rüppe tõmbas. Lavastaja ei saanud teha originaalteksti palju muudatusi, kuid tuleb lavastajat kiita, et ta õigel ajal lavastusega välja oskas tulla. Näitlejad edastasid oma teksti väga tundeküllaselt ja veenvalt. Etenduses oli 4 näitlejat: Guido Kangur Eesti Draamateatrist, Riho Kütsar ,,Vanemuisest", Elina Reinold, Kuressaare Linnateatri direktori asetäitja Aarne Mägi. Etlejad suudsid viia publiku tagasi 20. sajandi Ameerikasse ja tuua välja draama olemuse. Guido Kangurile oli see esimene kord Kuressaare Linnateatris näidelda, kuid see ei mõjutanud tema meisterlikku näitlejaoskusid. Vahel tundus, et Guido Kangur mängib komöödias, kui teised mängivad draamas, sest tema tegelasel oli 100 erinevat tahku, millega ta üllatada võis
1981-1992 täätas Unt Noorsooteatris lavastajana. 1982 lõppes kooselu Kersti Kreismanniga. 1983 abiellus Unt Lii Lombiga ning hakkas elama Noorsooteatri ühiselamus Kalamajas. 1985 sai ta korteri Lasnamäele.1995 asus elama kirjanike majja Kadriorus. 1992-2003 töötas ta Eesti Draamateatril lavastajana. Aastal 2005 oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor ning 22. august 2005 suri Tallinnas 61-aastaselt pärast seda, kui ta oli Draamateatrist vallandatud. Unt maeti Metsakalmistule teatrirahva puhkepaika. Unt sai oma loomingu eest kokku viisteist erinevat auhinda ja tunnustusavaldust, sealhulgas Poola Vabariigi Kultuuriteenete orden(1990), Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi orden(1999) ning ENSV teenelise kirjaniku aunimetus(1980). Peale kirjutamise tegeles ta väga aktiivselt ka lavastamisega, lavastades nii eesti kui ka välismaa autorite teoseid. Kokku tegi ta üle 80 lavastuse. Ta on
Inglismaa ja inglise keel on talle kogu aeg meeldinud, juba kooliajast, aga inspiratsioon rohkem teada saada tuli muidugi põhiliselt tänu suhtlemisele Karliga. Saladuslik ja saatuslik Karl Humer, peaaegu unenäoline tegelane kesk nõukogude tegelikkust, on samuti Ita ,,reisitrofee". (1) Ita tutvus Karliga 1962. aastal turismireisil Ungarisse, kus Draamateatrist oli direktor, Ita ja näitlejanna Ellu Puudist. Nagu ikka sellel ajal taheti õhtuti kambakesi väljas käia, klapiti valuuta kokku ja oligi minek. Nad sattusid algul Budapesti ööklubisse ja seal kutsus pikk soliidne härrasmees Ita tantsima. Peale tantsimist ja suhtlemist kui Ita hotelli jõudis, tõi portjee talle keset ööd tuppa sületäie punaseid roose
Näiteks Draamateatri aegadel oli ta ka kunstinõukogu liige ning partei liikmekandidaat. Ervin ei piirdunud vaid tööga Draamateatris. Paralleelselt tegeles ta ka näiteks Romulus Tiituse kirjutatud estraadikava ,,Terekest kah!" ettevalmistamisega ja seda mitte Draamateatris vaid Filharmooniast. 23. septembril 1965 võtab Ervin Abel punase pastapliiatsi ning kirjutab valgele paberile hoogsalt oma elu ainsa lahkumisavaduse: Palun mind vabastada töölt V. Kingissepa nim. TRA Draamateatrist alates 10. oktoobrist 1965. a. Seoses minu tööle siirdumisega ENSV Riiklikusse Filharmooniasse. E. Abel6 5 Kirsti Vainküla Siin ma olen, Tallinn: Menu Kirjastus, 2010. Lk. 12 6 Kirsti Vainküla Siin ma olen, Tallinn: Menu Kirjastus, 2010. Lk. 75 Kuigi Abelit üritati erinevate vahenditega Draamateatris hoida, anti ta lahkumisavaldusele 7. veebruaril 1966 siiski nõusolek ja Abel läks tööle Filharmooniasse.
orkestriga. Viimaks jäetakse operett mitmeks hooajaks repertuaarist üldse välja. olulisemad lavastused 1936. A. H. Tammsaare "Juudit", lavastaja K. Hansen 1936. V. Devere "Navarra Henrik", lavastaja E. Lemmiste 1936. A. Kitzberg "Libahunt", lavastaja K. Hansen 1936. H. Wuolijoki "Niskamäe naised", lavastaja E. Lemmiste 1937. A. Mälk / A. Särev "Õitsev meri", lavastaja E. Lemmiste 1937. I. Kalman "Mariza" (operett), lavastaja H. Aare 1939. Draamateatrist tuleb Endlasse Paul Ruubel. publiku arv 1939/40: 32 673 1940/41. Esimene nõukogude aasta toob natsionaliseeritud ja majandusraskustest vabastatud Endla teatrile ametiühingukomitee, kindlad palgad, etenduste arvu järsu tõusu, seinalehe "Prozhektor", opereti taastamise ja kontsertbrigaadide loomise. olulisemad lavastused 1940. A. H. Tammsaare / A. Särev "Põrgupõhja uus Vanapagan", lavastaja E. Lemmiste 1942. A. Gailit "Toomas Nipernaadi", lavastaja R. Kuljus 1941 - 1944.
lahkunud, raskusi on ka orkestriga. Viimaks jäetakse operett mitmeks hooajaks repertuaarist üldse välja. olulisemad lavastused 1936. A. H. Tammsaare "Juudit", lavastaja K. Hansen 1936. V. Devere "Navarra Henrik", lavastaja E. Lemmiste 1936. A. Kitzberg "Libahunt", lavastaja K. Hansen 1936. H. Wuolijoki "Niskamäe naised", lavastaja E. Lemmiste 1937. A. Mälk / A. Särev "Õitsev meri", lavastaja E. Lemmiste 1937. I. Klmn "Mariza" (operett), lavastaja H. Aare 1939. Draamateatrist tuleb Endlasse Paul Ruubel. 13 1940/41. Esimene nõukogude aasta toob natsionaliseeritud ja majandusraskustest vabastatud Endla teatrile ametiühingukomitee, kindlad palgad, etenduste arvu järsu tõusu, seinalehe "Prozhektor", opereti taastamise ja kontsertbrigaadide loomise. olulisemad lavastused 1940. A. H. Tammsaare / A. Särev "Põrgupõhja uus Vanapagan", lavastaja E. Lemmiste Kokkuvõtteks Eesti teatri kaugemad juured on
traditsiooniks. Üks silmapaistvamaid Antigone 1928, massistseenid. Laulupidude osana. Majanduslikult kasulikud. Teine viis majanduslikku kitsikust vähendada oli see, et - 1925 asut Töölisteater, millel puudus teater ja polnud oma truppi, aga sai (miljon marka) toetust. Asutajate hulgas palju draamastuudiolasi. Hakati oma etendusi müüma lavastuskulude ja näitlejate palga eest. Töölisteatri etteotsa draamastuudiolane Priit Põldroos. Trupp siis peamiselt draamateatrist. Üks silmapaistvamaid müüduid etendusi oli Lauteri 1927 lavastatud Faiko „Õpetaja Bubus“, kus nimiosas Kalmet, mille eest teda kiideti. 1925/26 2. hooaeg tagasi realismi tagasi Engelbergi lavastatud Mohri komöödia „Improvisatsioonid juunis“ - sai suure tunnustuse osaliseks ja sai sellega nö kutseliste teatrite täieõiguslikuks liikmeks. Kiita sai ka Kalmet oma spliinis nooruki Jan Miller kehastamise eest. 1926/27 suured võlad, kõrge üür
Estetism pööratakse liigset tähelepanu esteetikale, selle asemel, et tegeleda sisu ja ideoloogiliste küsimustega. Eestis sattusid ,,rahvavaenulike kahjurite" musta nimekirja teatrikriitik Rasmus Kangro-Pool ja Teatriinstituudi õppejõud Karin Kask. 1950 pandi mõlemad vangi. Repressioonid ja survestamine kaadripoliitika kaudu: Survestati töökohtade poolt, neid ei võetud tööle enam. Priit Põldroos eemaldati Draamateatrist, siis ka Teatriinstituudist, jäi tööle TMM-i. Ants Lauter kuulutati formalistiks ja natsionalistide käsikuks, sunniti Draamateatrist lahkuma, jätkas Vanemuises näitlejana. Kaarel Ird vallandati Vanemuisest, oli mõnda aega töötu, siis üliõpilasnäiteringide juhendaja, 1952-1955 Pärnu teatri peanäitejuht. Teatrite üldine olukord 1950ndate alguses: 1948 oli Eesti teatrite kunstilises koosseisus 923 inimest, siis 1952 oli 546. Süüdistusi, pealekaebamisi, karjerism
Kümnendi keskpaiku esietendusid selsamal laval Tammuri suurejoonelised, emotsionaalselt mõjuvad klassikatõlgendused – Lermontovi „Maskeraad” (1954, peaosades Ellen Liiger ja Kaarel Karm) ning Shakespeare’i „Antonius ja Kleopatra” (1955, peaosades Aino Talvi ja Kaarel Karm). 1958. aastal lavastas Kaarel Ird „Vanemuises” traagikat ja koomikat põimiva tõlgenduse Shakespeare’i „Veneetsia kaupmehest”, Shylocki rollis Ants Lauter (kes oli 1950. aastal Draamateatrist tagandatud ja Tartusse n.-ö. maapakku mõistetud). 1950. aastate teatripildis torkas heas mõttes silma Viljandi „Ugala”, kus Karl Adra ja Aleks Satsi lavastajakäe all viljeldi kammerlikku, poeetilis-realistlikku draamat ja ühtlaselt hea tasemega ansamblimängu. Ideoloogiliste kammitsate lõtvumist 1950. aastate lõpus näitlikustasid teatraalsema stiili otsingud – näiteks Voldemar Panso „Härra Punttila ja tema sulane Matti” (1958 Draamateatris) oma novaatorliku
Kirjanike Liidu juhatuse sekretär. 1981-1992 täätas Unt Noorsooteatris lavastajana. 1982 lõppes kooselu Kersti Kreismanniga. 1983 abiellus Unt Lii Lombiga ning hakkas elama Noorsooteatri ühiselamus Kalamajas. 1985 sai ta korteri Lasnamäele.1995 asus elama kirjanike majja Kadriorus. 1992-2003 töötas ta Eesti Draamateatril lavastajana. Aastal 2005 oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor ning 22. august 2005 suri Tallinnas 61-aastaselt pärast seda, kui ta oli Draamateatrist vallandatud. Unt maeti Metsakalmistule teatrirahva puhkepaika. Unt sai oma loomingu eest kokku viisteist erinevat auhinda ja tunnustusavaldust, sealhulgas Poola Vabariigi Kultuuriteenete orden(1990), Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi orden(1999) ning ENSV teenelise kirjaniku aunimetus(1980). Peale kirjutamise tegeles ta väga aktiivselt ka lavastamisega, lavastades nii eesti kui ka välismaa autorite teoseid. Kokku tegi ta üle 80 lavastuse. Ta on
annaabi.ee 
