aastal muudeti kutseliseks Tartu "Vanemuine" ja Tallinna "Estonia". Esimene algupärane operet 1908. aastal. Kolmas kutseline teater Pärnus "Endla" Teatrielu areng Ilmus teatri,kunsti ja kirjandusajakiri Tallinnas. 1917.aastal peeti esimene näitlejate ja teatritegelasete kongress. 1921. aastal asutati Petrogradis. Kutselised teatrid asutati ka Viljandisse ja Narvasse. 1920.1930. aastail täiustati teatrielu. "Estonia" draamatrupp viidi Draamateatrisse. Tähtsamad tegelinskid "Vanemuise" juht K.Menning A.Lauter võimekas teatrijuht. Tänan tähelepanu eest
Juhan Viiding Sanna-Marcelle Ots 10.b • Sündis Tallinnas • 1.juuni 1948-21.veebruar 1995 • Keskharidus Tallinna 6.Töölisnoorte Keskkoolis • 1968-1972 õpingud Tallinna Riiklikus Konservatooriumis • Asus tööle Draamateatrisse • Abiellus Riina Kiisaga 1972a. • 1 tütar Elo Viiding • Kirjanik Paul Viidingu poeg • 1973a. Algusest kuulus Kirjanike Liitu • Lõpetas enda elu enesetapuga Looming • Kasutas pseudonüümi Jüri Üdi • 1971. ühiskogu “Närvitrükk”, 1978. “Ma olin Jüri Üdi”, 1980. “Elulootus”, 1983. “Tänan ja palun”, 1991 “Osa” • Näitlejana Hamleti ja Peer Gynti rollides • Näidend “Olevused” • Filmitsenaarium “Nipernaadi”
Ivo Uukkivi Janne Reimann 12.b Elust Sündinud 11. oktoober 1965 Tallinnas. On eesti näitleja ja laulja. 1984. aastal lõpetas Tallinna Polütehnikumi. 1992. aastal lõpetas ta Tallinna riikliku konservatooriumi labakunstikateedri XV lennu, mille järel siirdus töötama Tallinna Draamateatrisse. Rollid Eesti Draamateatris 1991 poeg, kunstnik Luigi näidendis ,,Kuus tegelast autorit otsimas´´ 1993 Laurits Mati Undi ,,Tuleinglis´´ 1997 Abel Madis Kõivu ,,Peiarite õhtunäituses´´ 2002 härra Forbright Michael Cooney "Rahauputuses" 2008 Bruderschaft Bogusùaw Shaefferi "Loojangus" 2009 Tarmo Lagle Liivaku näidendis "Sinul on meretäis hirmu" Rollid teistes teatrites 1990 Snug William Shakespeare'i "Suveöö
Keskkooli, kus hakkas teatritegemine suurelt pihta. Üheksandas klassis sai ta mängida Kiirt ,,Kevade" esimeses vaatuses. Aarne puutus kokku ka muusikaga. Talle kingiti mandoliin, kui ta oli kümnene ja sinna oli kaasa pandud õpik, millest Aarne hakkas harjutama. See oli teiste jaoks haruldus, kui näitleja oskas ka nooti lugeda. Aarne Üksküla töötas aastatel 19611968 Rakvere Teatris, 19681978 Lydia Koidula nimelises Pärnu Draamateatris. Hiljem aga pöördus Eesti Draamateatrisse 19851988 ja peale seda 19881993 Vanalinnastuudios. Kõige lõpuks jäi ta 19932002 Eesti Draamateatrisse. Üksküla on mänginud ka stuudioteatris "Theatrum". Teda on palju tunnustatud ning erinevaid preemiaid saanud: · 1985 Theodor Altermanni preemia · 1986 Eesti NSV rahvakunstnik · 1986 parima kõrvalosatäitja aastapreemia · 1987 parima meesnäitleja aastapreemia · 1998 Eesti Raadio kuuldemängupreemia · 1998 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia
Juhan Viiding Juhan Viiding sündis Tallinnas kirjanik Paul Viidingu pere neljanda lapsena. Pärast keskhariduse omandamist jätkas (19681972) õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal (lavakunstikateedris). Seejärel asus ta tööle Draamateatrisse. Juhan Viiding lõpetas oma elu enesetapuga. Aastal 1998 ilmus mahukas kogumik "Kogutud Luuletused". Hirmul on suured silmad hirmul on suured silmad ta tuleb ta tõstab sõrme ja kokkusurutud suu ja sihib su silma kae kes kardab sellele juhtub on järjest õnnetum õhtu üks tulebki nahk ja luu välk langetab taevalae
Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev, Ants Lauter ja Hilda Gleser, Paul Sepp ning hiljem Leo Kalmet. Nende loomingu ja pedagoogitöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid. Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater. "Estonia" draamatrupp viidi 1949. aastal Draamateatrisse, millega liideti ka Töölisteatri tugevamad näitlejad. Süvenenum ja teadlikum meisterlikkus saavutati sõnalavastusteatris 1950. aastate teisel poolel. Siis alustas oma lavastaja- ja lavapedagoogitööd Voldemar Panso. Referaadi koostaja: ''''''''''''''''''''' ''''''''''' Internet, 20.04.08.
Juhan Viiding sündis Tallinnas kirjanik Paul Viidingu pere neljanda lapsena. Pärast keskhariduse omandamist Tallinna 6. Töölisnoorte Keskkoolis jätkas (19681972) õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal (lavakunstikateedris). Seejärel asus ta tööle Draamateatrisse. Aastal 1980 kirjutas ta alla 40 kirjale. Juhan Viiding lõpetas oma elu enesetapuga. [redigeeri] Looming Tema luule on avaldanud mõju paljudele üle mitme aastakümne. Oma esimesed luuletused avaldas ta Jüri Üdi nime all, mis ei olnud mitte ainult varjunimi kirjandusmaailmas, vaid ka luuletaja alter ego. Tema luule oli mitmekülgne ja tihti muutuv. Ta võis keskenduda nii ühiskonna probleemidele kui ka kergelt mängelda või õrritada. Ta oli üks nendest poeetidest,
Ma soovitaksin minna vaatama seda lavastust igaühele, kellele meeldivad draamatilised lavastused ja filmid, kust saab võtta väga palju ja pärast selle vaatamisttekkinud mõtetest üle järele mõelda. Võib-olla kunagi sa puutud kokku kurdi inimesega ja siis sul on juba selge pilt kui raske elu on kurtidel inimestel, ja kuidas nendega läbi saama ja kätuma. Igal juhul, selle lavastuse vaatamine läheb kasuks. See oli mul esimene kogemus, kui ma läksin Eesti Draamateatrisse vaatama eestikeelset lavastust. Mul oli väga hea meel, et ma olen saanud aru, mis toimus laval ja juttudest, mis käisid näitlejate vahel. Olid ka mõned naljad ja väljendid, millest oli venelastel väga raske aru saada, aga oluline on see, et lavastuse põhimõtte jäi täiesti mõistetavaks. Tahaks küll minna vaatama veel mingit head eestikeelset lavastust.
Juhan Viiding 1948-1995 Koostanud: Kristi Vähi kevad 2013.a Elulugu Oli eesti poeet, näitleja ja lavastaja. Sündis 1.juunil 1948.a Tallinnas. Mitu üldhariduslikku kooli. Keskhariduse omandas Tallinna 6. Töölisnoorte Keskkoolis. 19681972 õppis Tallinna Riiklikus Konser- vatooriumis lavakunsti erialal. Seejärel asus ta tööle Draamateatrisse. Lõpetas oma elu 21.veebruaril 1995. aastal. Pseudonüüm Jüri Üdi Juhan Viiding loobus Jüri Üdi pseudonüümist valikkogus ,,Ma olin Jüri Üdi" (1978). Jüri Üdi kadus eesti luulemaastikult ja saabus uus luuletaja - Juhan Viiding. Loomingu iseloomustus Üdi luule on ainulaadne ega sõltu eeskujudest. Jüri Üdi luule oli 1970
raamatukoguhoidjana, seejärel sai temast kutseline kirjanik. Alates 1970. aastast ka Kirjanike Liidu liige. "Pilvede püha" (luulekogu, 1965) "Taevaste tuul"(1966) "Hääl"(1968) Juhan Viiding (1948 1995) oli eesti poeet, näitleja ja lavastaja. Juhan Viiding sündis kirjanik Paul Viidingu perre.Õppis Tallinna 6. Töölisnoorte Keskkoolis jätkas (19681972) õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal. Seejärel asus ta tööle Draamateatrisse."Ma olin Jüri Üdi"(1978) "Elulootus" (1980)"Kogutud Luuletused" (1998)
lubati Okasel hakata reisima ning näitusi avama: alguses ainult Nõukogude Liidu piires, kuid hiljem ka väljaspool Nõukogude Liitu Aasias ning Lääne-Euroopas. Praegu elab Evald Okas Tallinnas, maalib, korraldab näitusi ning on Eesti Kunstnike Liidu liige. Kunstihoones esines Okas esimest korda 1939. aastal kujutava kunsti sihtkapitali valitsuse sügisnäitusel, kus temalt olid väljas joonistused. Evald Okase riigi kõrgema kunstikooli diplomitöö "Sügis" jäi Draamateatrisse. Sõja ajal rebisid venelased selle ribadeks, mõned tükid on veel alles. Kokkuvõtteks võib Okase kohta öelda Villem Raami sõnadega: "Kunstiõpilase arengut ei määra mitte ainult kool ning õpetajad. Võimekal õpilasel on ka oma "mängukapital", on oma ideed ja kavatsused. Evald Okase nooruslikku teealgust iseloomustas otsingute rahutus ja mitmekülgsus." Ja kuidagi sihikindlalt, autoriteetidelt õppides ja hoidudes endale vastu rinda tagumast või oma annet
1946. aastal lõpetas Rakvere 1. keskkooli. Vahetanud õpingud TPI-s 1947. aastal Eesti Riikliku Teatriinstituudi vastu, oli ta teinud otsutava valiku näitekunsti kasuks, kuid juba 1948 vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva "kaitsvate müüride" vastu, sest paradoksaalselt oli tema ja mitmete temasuguste eelnevast elukäigust tulenev risk tollal väiksem impeeriumi südames kui Eesti NSV-s. Moskva GITIS-e legendaarse Eesti stuudio lõpetajana saabus näitleja Kaljo Kiisk 1953.aastal Tallinna Draamateatrisse. Ta jõudis siin koos Kulno Süvalepaga lavastada Lutsu "Kevade" (1954), mängides ise ka Tootsi. Nupukat, erksa mõtlemise ja rahutu vaimuga Tootsi. Ometi sai too lavastus kuulsaks eelkõige Orgulase Abeli hullava "Kevadena", millel kõikidest samanimelistest lavatükkidest oli pikim eluiga. Kuid alates 1955. aastast oli Kiisk teatrist läinud ja alustanud uut elu filmimaailmas. Näitlejana oli Kiisk inimnatuuri alati tajunud, ta oli tähelepanelik, oskas vaadelda, tajus
Põldroos ja Andres Särev (Töölisteatris), Ants Lauter ja Hilda Gleser ("Estonias", viimane ka Töölisteatris), Paul Sepp ("Estonias" ja Draamateatris) ning hiljem Leo Kalmet (Draamateatris). Nende loomingu ja pedagoogitöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid. Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater (nüüdne Linnateater). "Estonia" draamatrupp viidi 1949. aastal Draamateatrisse, millega liideti ka Töölisteatri tugevamad näitlejad. Süvenenum ja teadlikum meisterlikkus saavutati sõnalavastusteatris 1950. aastate teisel poolel. Siis alustas oma lavastaja- ja lavapedagoogitööd Voldemar Panso. Teater (kreeka keelest theatron "vaatemängupaik") on sõna-, muusika-, tantsulavastusi esitav kunstiasutus, kus etendatakse näidendeid, oopereid, operette ja ballette. Eesti Draamateatri alguseks loetakse tuntud eesti lavastaja Paul Sepa era-teatristuudio asutamist 1920
1908. aastal hakati Estonias lavastama oopereid ja operette. 1916. aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater. Kutselised teatrid asutati ka Viljandis ja Narvas. 1920. ja 1930. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater (nüüdne Linnateater). "Estonia" draamatrupp viidi 1949. aastal Draamateatrisse, millega liideti ka Töölisteatri tugevamad näitlejad. Süvenenum ja teadlikum meisterlikkus saavutati sõnalavastusteatris 1950. aastate teisel poolel. Näitemängu arvustus Nädal aega kolmekesi Eero Spriit Paul on otsustanud lõpetada ainult neli kuud kestnud kooselu Sophiega. Et seda kavatsust ellu viia, kutsub ta appi oma parima sõbra Martini, kes on vastu tahtmist sunnitud kolima paarikese juurde elama. Aga ainult nädalaks, mitte rohkem.
Panso. Tema käe all, kuni aastani 1968, jõudis õppida kolm lendu. Lisaks jätkus LK teatripedagoogitee Eesti Riiklikus Teatriinstituudis direktor P. Põldroosi asetäitja ja õppejõuna. 1950. aastaks oli lõpetanud kolm lendu ja kool suleti. Algab rängimaid perioode L K-i elus, ta arreteeriti 1950. aastal ning ta pidi veetma 5a venemaal., vanglas. Peale vanglasolemist naases Leo tagasi kodumaale ja töötas Filharmoonias. Siis kutsus ta Ilmar Tammur ta Draamateatrisse, kus Kalmet lavastas veel 7 lavastust, millest kõige silmapaistvam oli Schilleri “Don Carlos”. Lisaks 1957 pandi kõrgem näitlejakoolitus, konservatooriumi lavakunstikateeder, uuesti käima. Legendaarne Papi Kalmet asus Panso parema käena tööle õppejõuna. Tema käe all, kuni aastani 1968, jõudis õppida kolm lendu. LK õpetas ka Tallinnfilmi õppestuudios; oli J.Tombi nimelise RAHVATEATRI peanäitejuht.
Estonia seltsi eestseisus ta töölepingu pikendamata. 1917. aastal, pärast puhkusereisilt naasmist, haigestus Liina Reiman düsenteeriasse, Tema elu päästis elukaaslane Raimund Kull, kellel õnnestus raskel ajal, kus rohud olid otsas, siiski õnnega pooleks leida vajaliku ravimit. kevadpoolaastal 1918 avastati tal tuberkuloos. Sügishooajal 1918 kohtus Liina Reiman oma sõbra ja kolleegi Anna Markusega, kes oli saadetud teda Draamateatrisse tööle kutsuma. Ta jäi nõusse. Tööperioodi 19191920 alustas Draamateater paljutõotavalt ja lootusrikkalt, esietenduste arv tõusis 28ni, millest 15 ringis olid Liina osad. Hooajal 19201921 liitus Draamateatriga uus näitejuht Paul Sepp, kes sai Liina Reimanile üheks suurimaks teenäitajaks. Liina Reimani anne seisnes esmajoones ümberkehastumisvõimes, millist on antud vähestele. Kõik tema loodud natuurid olid hoolikalt läbi mõeldud ning iga laval tehtud
Fifth level TEATER Suur rõhk teatri arendamisele, eraldati raha Click to edit Master text styles Nõukogude ajal on Second level asutatudRakvere Teater, Vene Third level Draamateater, Nukuteater Fourth level (nüüdne Linnateater). "Estonia" Fifth level draamatrupp viidi 1949. aastal Draamateatrisse, millega liideti ka Töölisteatri tugevamad näitlejad. Võimumuutus avaldus eelkõige repertuaaris. Massiliselt tulvasid sisse nõukogude näidendid. Teemadeks revolutsioonilised sündmused, indiviidi ümberkasvatamine nõukogude Stseen M. Gorki näidendist Vassa Zeleznova. inimeseks. Kirjandus Nõukogude Eesti kirjandusele on iseloomulikud tihedad suhted riikliku kontrolli, tsentsuurija ametlike tunnustus- ning karistusmehhanismidega.
aastast. Samast aastast kannab ta lavakunstikooli nime. Vastavalt Riigikogu otsusele 20. oktoobrist 2005 on Eesti Muusikaakadeemia ümber nimetatud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaks. Töö Jan Uuspõld on kahtlemata üks viimaste aastate Eesti populaarsemaid näitlejaid. Näitlejahariduse sai ta Eesti Kõrgemas Lavakunstikoolis, peale mille lõpetamist asus tööle Eesti Draamateatrisse. Ta on naerutanud publikut üheaegselt nii kinolinal, teleekraanil kui ka lavalaudadel. Laiema üldsuse huviorbiiti tõusis ta kindlasti Zorro tegelaskujuga komöödiaseriaalis "Wremja". Oma näitlejatööga sai Jan ka palju tunnustusi. Esimese sai ta 2001. aastal Eesti Raadio näitlejapreemia parima kuuldmängurolli eest (Jörgen "Linnud", Karl Raismik "Noored hinged", Ekke "Domini Cane") Teise tunnustuse sai Jan 2003
Pärast keskhariduse omandamist Tallinna 6. Töölisnoorte Keskkoolis jätkas (19681972) õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal (lavakunstikateedris). Seejärel asus ta 2 tööle Draamateatrisse, töötas seal 23 aastat. Ta hakkas kirjutama luuletusi alates 1965. aastast ja juba 1973. aasta algusest kuulus Kirjanike Liitu. Juhanile omistati 1977. ja 1978. aastal A. Lauteri nimelised näitlejapreemiad (seda preemiat antakse noortele näitlejatele), 1980. aastal ENSV teenelise kunstniku aunimetus. Ta osales paroodilises ansamblis "Amor Trio" ning esitas klaveri saatel oma tekste. Juhan sai ka J.Smuuli nimelise kirjandusliku aastapreemia (1983) ja J.Liivi luuleauhinna (1983)
Viiding ning tütar on poetess Elo Viiding. Aastatel 1946-1948 õppis Kaljo Kiisk korraga nii Tallinna Polütehnilises Instituudis mäeinseneriks kui ka Eesti Riiklikus Teatriinstituudis näitlejaks. Olles juba teinud valiku näitekunsti kasuks, avanes Kiisal ootamatult võimalus jätkata teatriõpinguid Moskvas. Mees haaras võimalusest kinni ning 1953. aastal lõpetas ta Moskva Riikliku Teatriinstituudi eesti stuudio. Pärast seda naasis noor näitleja Tallinna ning asus tööle Draamateatrisse. Vaatamata sellele, et seal tegutses ta kõigest paar aastat, jõudis ta mängida mitmes tuntud lavastuses, näiteks etendustes ,,Figaro pulm" ja ,,Kaks kaptenit". Üsna populaarseks sai ta mängides Tootsi etenduses ,,Kevade", mida ta muu hulgas ka lavastada aitas. 1955. aastal kutsus Tallinnfilmi direktor Kaljo Kiisa Moskva rezissööridele eesti keele tõlgiks. Sellises vahetalitaja ametis sai Kiisk selgeks kinorezissööri elukutse. Algul tõlgi ja 2
Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on ühest küljest luua mingisugune pilt või ettekujutus sellest mehest ja teisest küljest õppida teda natuke tundma. 1. KES ON JAN UUSPÕLD Jan Uuspõld on sündinud 14. detsembril 1973. aastal Tallinnas. Ta on eesti näitleja , kes on kahtlemata üks populaarsemaid oma kodumaal. Oma näitlejahariduse sai ta Eesti Kõrgemas Lavakunstikoolis. Peale kooli lõpetamist asus ta tööle näitlejana Eesti Draamateatrisse. Sellest ajast saati on ta naerutanud rahvast ja suutnud väga suuri publikuid võõrustama enda omapärase näitlemisstiili ja oskusega. Ta on esinenud teatrites, filmides, telesaadetes kui ka raadios ning internetis. Ta on olnud mitmel korral kinolinal ja pälvinud mitmeid auväärseid auhindu oma töö eest. Seega võib liigitada teda ka eesti näitlejate koorekihti. Ta tegeleb peamiselt huumori ja komöödiaga. Laiemat tuntust sai ta ilmselt
5 kus ta täitis Leo Saalepi rolli. Kuigi alguses oli etenduste tase kõikuv, tegi Kibuspuu Saalepina väga silmapaistva töö. VII lennu viimane diplomilavastus oli Voldemar Panso lavastatud Luigi Pirandello „Kuus tegelast autorit otsimas“, mis pani publiku arutama, kust läheb piir teatri ja elu vahel. Ka see teos sai kahetist kriitikat. Kooli lõpetamisel 1976. aastal siirdusid Draamateatrisse tööle lavastajana Merle Karusoo ja Ago-Endrik Kerge, näitlejatena Urmas Kibuspuu, Külliki Kool, Anne Paluver, Kadri Tamberg, Jüri Krjukov, Aare Laanemets ja Kalju Orro. Noorsooteatrisse läksid Peeter Volkonski, Sulev Luik, Lembit Peterson ja Eero Spriit. Koidula-nimelisse Pärnu Draamateatrisse läks Toomas Ots, Eesti Riiklikkusse Nukuteatrisse Priit Pedajas ja Tallinnfilmi stuudiosse Tiit Berg. VII lend tegutses kooliajal pidevalt koos ning ei lõpetanud seda ka peale lõpetamistki
Viidingu ning Eesti vanima hõimuliikuja, tõlkija ja literaadi Linda Viidingu perre. Juhan oli neljalapselises peres noorim, ainuke poisslaps. Viidingu haridusteegi oli niisama rahutu, kui tema iseloomgi - ta õppis kuues üldhariduslikus koolis, keskhariduse omandas töölisnoorte keskkoolis ja pärast seda jätkas ta 1968. aastal õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal, mille lõpetas 1972. aastal, asudes samal aastal näitlejana tööle Draamateatrisse. Tütar Elo Viiding tegeleb oma isa jälgedes samuti luuletamisega. Oma tegevusrikka elu jooksul, mida ta 21. veebruaril 1995 enam elada ei suutnud, oli Juhan nii luuletaja, näitleja kui ka lavastaja vaimuküllast tööd. Alates 1965. aastast kuulus Viiding Kirjanike Liitu. 1977. ja 1978. aastal A. Lauteri nimelised näitlejapreemiad 1980. aastal teenelise kunstniku aunimetus 1984. J. Smuuli nimeline kirjanduslik aastapreemia 1985. J. Liivi luuleauhind 1990. Eesti Teatriliidu aasta eripreemia
Hilda Gleser ("Estonias", viimane ka Töölisteatris), Paul Sepp ("Estonias" ja Draamateatris) ning hiljem Leo Kalmet (Draamateatris). Nende loomingu ja pedagoogitöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid. Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater (nüüdne Linnateater). "Estonia" draamatrupp viidi 1949. aastal Draamateatrisse, millega liideti ka Töölisteatri tugevamad näitlejad. Süvenenum ja teadlikum meisterlikkus saavutati sõnalavastusteatris 1950. aastate teisel poolel. Siis alustas oma lavastaja- ja lavapedagoogitööd Voldemar Panso.
Eesti vanima hõimuliikuja, tõlkija ja literaadi Linda Viidingu perre. Juhan oli neljalapselises peres noorim, ainuke poisslaps. Viidingu haridusteegi oli niisama rahutu, kui tema iseloomgi - ta õppis kuues üldhariduslikus koolis, keskhariduse omandas töölisnoorte keskkoolis ja pärast seda jätkas ta 1968. aastal õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal, mille lõpetas 1972. aastal, asudes samal aastal näitlejana tööle Draamateatrisse. Tütar Elo Viiding tegeleb oma isa jälgedes samuti luuletamisega. Oma tegevusrikka elu jooksul, mida ta 21. veebruaril 1995 enam elada ei suutnud, oli Juhan nii luuletaja, näitleja kui ka lavastaja vaimuküllast tööd. 3 Looming Luuletaja Jüri Üdi (pseudonüüm) esimesed luuletused ilmusid 1968. aastal ,,Loomingus".
"Tanja" nimiosa" meenutab Ever. XI klassis mängis Lavrenjovi ,,Murrangul" peaosa - Tatjanat. Keskkooli lõpetas ta 1950. aastal. Peale keskkooli oli tal õppida Tartus arstiks. Sõbrad aga meelitasid teda astuma Moskvasse GITIS- e Eesti stuudiosse. Pärast kahekordset katsetamist võeti ta lõpuks vastu. Peale lõpetamist 1953. aastal asus ta Tallinna Draamateatrisse tööle. Tolleaegne Draamateatri peanäitejuht Ilmar Tammur leidis siis, et Ever on pisike ja pisike on ka tema hääl. 1957. aastal oli ta esimene estraaditöö - ,,Kellega seda ei juhtu". Draamateatris tutvus ta oma tulevase abikaasa Eino Baskin ´iga, nad olid abielus aastail 1954 1958. Nagu noorele näitlejale ikka, peale kooli lõpetamist oli Everil teatris tööd vähe ning seepärast esines ta ka raadio, kuuldemängudes. Samuti kutsuti ta ka filmi esinema. Ta
Koolist koju tulles kiikas ta sageli akendest sisse ja jälgis salaja inimeste askeldamist. Nii mõnigi Reegi lavakuju kandis argielus nähtud prototüübi tunnusjooni, mälestused väiksena nähtust ja kogetust andsid hiljem toitu näitleja fantaasiale. Salme Reegi vanemad olid teatrihuvilised. Salme ise käis esimest korda Endla teatris 1913. aasta jõulude paiku. Kui Salme oli üheksa-aastane, viis ta isa teda Tallinna Draamateatrisse lasteetendust vaatama. Lapsepõlvest on Reegil meeles lisaks teatris käimisele ka kontserdid Pärnu ranna kõlakojas, mida terve perega kuulamas käidi. Ema ja isa austav suhtumine muusikasse ja teatrisse kujundas Salmes juba ette arusaama, et teater pole ainult mäng, vaid tõsine ja pidev õppimist nõudev töö. Esimene kool oli Pärnu algkool, kus Salme Reek õppis kaks aastat. Kui vanemad Tallinna elama asusid, õppis ta 1918/1919. õppeaasta ühes Saksa erakoolis
Pärast keskhariduse omandamist Tallinna 6. Töölisnoorte Keskkoolis jätkas (19681972) õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal (lavakunstikateedris). Seejärel asus ta tööle Draamateatrisse. Aastal 1980 kirjutas ta alla 40 kirjale. Juhan Viiding lõpetas oma elu enesetapuga. Tema luule on avaldanud mõju paljudele üle mitme aastakümne. Oma esimesed luuletused avaldas ta Jüri Üdi nime all. Tema luule oli mitmekülgne ja
Keskhariduse omandas lõpuks töölisnoorte keskkoolis. 1968. 1972. aastatel õppis ta konservatooriumi lavakunstikateedris. Tema loomingut mõjutasid nii kunsti kui ka kirjanduse seosed. Temast ei läinud mööda nii tollased noortekultuuri sündmused, hipiliikumised kui ka rockmuusika, kuid ühegi massiliikumisega Viiding lõpuni ei samastunud. Lisaks osales ta ka paroodilises salongimuusikaansamblis ,, Amor trio". Pärast kooli lõpetamist asus Viiding näitlejana tööle Tallinna Draamateatrisse. Hiljem proovis ta kätt ka lavastaja ja draamakirjanikuna, Viidingule pakkus huvi ka absurdidraama. 1977. ja 1978. aastal omastati talle Ants Lauteri nimelised näitlejapreemiad, 1980. aastal ENSV teenelise kunstniku aunimetus. Juhan Viidingul on ka tütar Elo Viiding ( pseudonüüm Elo Vee), kes on samuti kirjanik. Juhan Viidingu elutee lõppes tema enda soovil 1995. aastal. 4 Looming Juhan Viidingu luule jaguneb kahte perioodi:
ning Eesti vanima hõimuliikuja, tõlkija ja literaadi Linda Viidingu perre. Juhan oli neljalapselises peres noorim, ainuke poisslaps. Viidingu haridusteegi oli niisama rahutu, kui tema iseloomgi - ta õppis kuues üldhariduslikus koolis, keskhariduse omandas töölisnoorte keskkoolis ja pärast seda jätkas ta 1968. aastal õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal, mille lõpetas 1972. aastal, asudes samal aastal näitlejana tööle Draamateatrisse. Tütar Elo Viiding tegeleb oma isa jälgedes samuti luuletamisega. Aastal 1980 kirjutas ta alla 40 kirjale. Juhan Viiding lõpetas oma elu enesetapuga. Oma tegevusrikka elu jooksul, mida ta 21. veebruaril 1995 enam elada ei suutnud, oli Juhan nii luuletaja, näitleja kui ka lavastaja vaimuküllast tööd. Alates 1965. aastast kuulus Viiding Kirjanike Liitu. 1977. ja 1978. aastal A. Lauteri nimelised näitlejapreemiad 1980. aastal teenelise kunstniku aunimetus 1984. J
Viidingu perre. Juhan oli neljalapselises peres noorim, ainuke poisslaps. Viiding õppis kuues üldhariduslikus koolis(Tallinna 7. keskkoolis, Kose-Lükati sanatoorses metsakoolis, Otepää keskkoolis ja veel mitmes Tallinna keskkoolis), keskhariduse omandas töölisnoorte keskkoolis ja pärast seda jätkas ta 1968. aastal õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal, mille lõpetas 1972. aastal, asudes samal aastal näitlejana tööle Draamateatrisse. Teatris mängis ta väljapaistvaid rolle Hamlet, Peer Gynt. Tema oskus hingeliselt luulet väljendada tegi temast legendi laval. Ta tegutses ka lavastajana, esitas luule- ja lavakavu, neist ,,Öötöö" (1987) oli kabareeprogramm. 21.02.1995. aastal lõpetas Viiding oma elu suitsiidiga. Ta on maetud Tallinnasse Metsakalmistule. Looming: Juhan Viiding hakkas luuletama 1965. aastal. Tema luule on avaldanud mõju paljudele üle mitme aastakümne
juuni 1948 – 21. veebruar 1995) oli eesti poeet, näitleja ja lavastaja. Viiding sündis Tallinnas kirjanik Paul Viidingu pere neljanda lapsena. Ta oli intellektuaalselt varaküps ja rahutu nooruk, mis väljendub näiteks selles, et poisi haridustee kulges kuues erinevas üldhariduslikus koolis. Pärast keskhariduse omandamist Tallinna 6. Töölisnoorte Keskkoolis jätkas (1968–1972) õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal. Seejärel asus ta tööle näitlejana Draamateatrisse. Juhan Viiding oli edukas näitleja - tema oskus luulet hingeliselt väljendada tegi temast legendi laval. Juhan Viiding abiellus Riina Kiisaga 20. märtsil 1972. Täpselt kaks aastat hiljem sündis tütar Elo. Juhan Viiding lõpetas oma elu enesetapuga. Luuletusi on ta pidevamalt hakanud kirjutama 1965. aastast. Alates 1973. aasta algusest kuulus ta ka Kirjanike Liitu. Juhan Viidingu luule jaguneb kahte perioodi: Esimesel perioodil oli ta pseudonüümiks Jüri Üdi
literaadi Linda Viidingu poeg. Juhani peres oli neli last. Tema oli noorim ja ainuke poisslaps. Ta oli inellektuaalselt varaküps ja rahutu nooruk. Õppis kuues üldhariduslikus koolis. Alates 1965. aastast kuulus Viiding Kirjanike Liitu. Keskhariduse omandas Tallinna 6. Töölisnoorte Keskkoolis. Oma õpinguid jätkas ta 1968.aastal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal, mille lõpetas 1972.aastal. Samal aastal asus Draamateatrisse tööle näitlejana. Ta on öelnud, et tundis lapsest saati vajadust esineda ning aegajalt on see soov teda pannud ebameeldivatesse olukordadesse. J.Viidingu tütar Elo Viiding (pseudonüümiga Elo Vee) tegeleb isa jälgedes luuletamisega. 21. veebruaril 1995. aastal ei suutnud Viiding enam elada ning sooritas enesetapu. Tema surmale reageerisid mitmed luuletajad, näiteks Välis-Eesti Poetess Urve Karuks. Ta on maetud Tallinnasse Metsakalmistule.
Peterburis. Altarinishi on kujundanud kunstnik A. Roosileht. Kasutatud materjal: http://www.eestigiid.ee/?SCat=10&CatID=0&ItemID=64, http://et.wikipedia.org/wiki/Paide_kirik 6 Kuulsus minu kodukohast Minu kodukohas on sündinud näitleja Ita Ever. Ita Ever on sündinud 1.aprill aastal 1931 Paides. Õppinud: Lõpetas Moskva Riikliku Teatriinstituudi (GITIS) Eesti lennu 1953 . Draamateatrisse asus ta aastal 1953, ning töötanud ongi ainult draamateatris. Muu: esinenud väga palju estraadil, mänginud kuuldemängudes ja esinenud raadios (Meelejahutaja 19701990. aastad, Naksitrallid 1999), telelavastustes (Surm käib ümber Diana 1975, Kosmogoonia 1978, Evergreen show 1981, Tema Majesteet Komödiant 1983, Viimane suvi 1987, Sa oled koor minu kohvis 1999), seriaalides Salmonid 19931995, V.E.R.I 19951997, Kodumaa parim poeg ehk Eriagent 1188
Töölisteatris), Paul Sepp ("Estonias" ja ,,Draamateatsid") ning hiljem Leo Kalmet (Draamateatris). Nende loomingu ja pedagoogikatöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid. Nõukogude ajal on asutatud Rakvere teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater 10 (nüüdne Linnateater). "Estonia" draamatrupp viidi 1949. aastal Draamateatrisse, millega liideti ka Töölisteatri tugevamad näitlejad.. (http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_teater) . 11 Kokkuvõtte Käesoleva referaadi koostasin infost mille sain kätte enamjaolt raamatutest, kuna internetis saadud materjal oli niivõrd erinev, pidin ma referaadis antud sisu korduvalt muutma. Eesmärgiga mille ma endale seadsin sain ma hakkama- koostasin võimalikult lühikese kuid samas
Seda lendu peetakse väga säravaks ja legendaarseks, sest sealt tulid Aare Laanemetsale lisaks paljud muud tuntud näitlejad ja lavastajad: Urmas Kibuspuu, Jüri Krjukov, Sulev luik, Kalju Orro, Anne Paluver, Lembit Peterson, Priit Pedajad, Merle Karusoo, Ago-Endrik Kerge jt. See oli ka viimane lend, mida juhendas tuntud näitleja, lavastaja, teatriõpetaja, teatripedagoog ja teatriteadlane Voldemar Panso. Kohe peale lavakunstikooli lõpetamist läks Laanemets tööle Tallinna Draamateatrisse, kus ta töötas kuni aastani 1983. Sealt edasi läks ta Pärnu teatrisse Endla. Pärnu teatris polnud ta mitte ainult näitleja, vaid hakkas ka lavastama ning asutas 1984. aastal koos Elmar Tringiga Pärnu Kooliteatri, mida juhendas oma surmani. (Õhtuleht. 06.02.2009. ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli koduleht). 2.6. Perekond Aare Laanemetsa isa Johannes Laanemets lahkus pere juurest kui Aare ja tema õde Luule olid veel väiksed. Ema Ilse-Dagmar kasvatas oma lapsi
Eesti Draamateatri lavale astus ta esimest korda 1949. aastal 10. klassi õpilasena, mängides isetegevuslaste näiteringis Arbuzovi "Tanja" nimiosa. XI klassis mängis Lavrenjovi ,,Murrangul" peaosa Tatjanat. 1950. aastal lõpetas ta keskkooli. Esialgu oli tal plaan minna Tartusse ja õppida arstiks. Aga sõbrad meelitasid teda Moskvasse GITIS e Eesti stuudiosse. Pärast kahekordset katsetamist võeti ta lõpuks vastu. 1953. aastal pärast lõpetamist asus ta Tallinna Draamateatrisse tööle. Esialgu oli Everil tööd vähe ja seepärast tegi ta ka raadios ja kuuldemängudes kaasa. Samuti kutsuti ta ka filmi esinema. Ta esimene film oli ,,Andruse õnn" 1955. aastal. Seejärel tuli juurde tööd ka Draamateatris. Tolleaegne Draamateatri peanäitejuht Ilmar Tammur leidis siis, et Ita Ever on pisike ja pisike on ka tema hääl. 1957. aastal oli tal esimene estraaditöö ,,Kellega seda ei juhtu". (3) 4 2
Vennaga hakkavad nad korraldama palju lavastusi ja esinemisi. Abeli mõnetine läbimurre teatrimaailmas toimus siis, kui ta keskkoolis käis. Rakvere teatri kunstiline juht Jullo Talpsepp küsis, kas Ervin oleks nõus mängima Marcel Pagnoli komöödias ,,Elu aabits" härra Topaze'i üht õpilast. Loomulikult oli Abel nõus. Sellega jõudis ta kutselise teatri lavale. Peale seda veedab Abel mõned aastad GITISes ja sealt naasedes asub tööle Tallinna Riiklikusse Draamateatrisse, kus ta alustab esimese hooga tööd nelja lavastuse kallal Gorki ,,Barbarid", Beaumarchais'i ,,Figaro pulm", Kaverini ,,Kaks kaptenit" ja Jakobsoni ,,Võitlus rindejooneta". Draamateatris töötades oli Abelil palju väikseid sõnadeta rolle. Stanislavski lause ,,Ei ole suuri ega väikeseid osi, on suured ja väikesed näitlejad," tegi Abel endale südameasjaks. Igas pisiosas lõi ta kordumatu kuju, nii väliselt kui seesmiselt, ja äratas iga pisiosaga publiku ja näitlejate tähelepanu
lähtudes. Teda huvitas elus ja tõhus teater. See, et teatriga kaasneb enamasti arutelu ühiskonna ja inimese üle, teda arvatavasti ei kurvastanud. Kuid Laagris olemine käis tema tervisele ning raskest füüsilisest tööst saab ta vabastuse. Hiljem tunnistatakse ta invaliidiks. Pärast laagrist tagasitulekut 1956. aastal tegi Kalmet võrdlemisi palju kirjatööd ning võeti uuesti Draamateatrisse palgale näitejuht-assistendiks. Koos Ilmar Tammuriga lavastasid nad Kitzbergi “Kauka jumala” 1957 pandi kõrgem näitlejakoolitus, tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateeder, uuesti käima. Legendaarne Papi Kalmet asus Panso parema käena tööle õppejõuna. Aarne Üksküla: “Ilma Leo Kalmetita poleks kool olnud see, mis ta oli” Kalmeti teatriõpetusest said osa vaid neli esimest lendu, viimases neist 1970ndal aastal lõpetanud
Brasiiliasse, kus Theodor Luts 24. septembril 1980. aastal suri. Tema sünnikuupäeva ajal toimuvad alates 1996. aastast Theodor Lutsu filmipäevad. ENSV perioodil Kaljo Kiisk sündis 3. detsembril 1925. aastal. 1946. aastal läks ta õppima maavarade allmaakaevandamist Tallinna Polütehnilisse Instituuti ning aasta hiljem ENSV Riiklikusse Teatriinstituuti. 1948. aastal läks ta õppima Moskvasse ning 1953. aastal tuli tagasi Eestisse Tallinna Draamateatrisse. 1955. aastal alustas Kaljo Kiisk tööd rezissöörina ,,Tallinnfilmis", kus ta töötas 35 aastat. Tema esimeneissöörina valminud film oli ,,Jääminek" (1962), mille eest ta sai 1963. aastal peaauhina Suur Merevaik, Balti liiduvabariikide ja Valgevene V filmifestivalil. Kokku lõi ta 17 filmi, mis räägivad eesti rahva jaoks olulistest sündmustest. Neist kõige tuntumad on ,,Hullumeelsus", mis Nõukogude Liidus Keelati ning ,,Nipernaadi", mille eest sai Kiisk 1984
arv aastas. Mängukava ja tõlgenduslaadid hakkasid avarduma, klassika krambivabamat lavalugemist tähistas näiteks Vilde „Tabamata ime” „Vanemuises” (lav. Epp Kaidu, 1952). Jälle pöörduti maailmaklassika, samuti vene dramaturgia väärtteoste poole. 1952. aastal asutati Tallinnas ENSV Riiklik Nukuteater. 1948– 1953 tegutsenud GITISe eesti stuudio andis 24 lõpetanut (Ita Ever, Silvia Laidla, Jaanus 28 Orgulas, Kaljo Kiisk, Ervin Abel jt.). Nad kõik suunati Draamateatrisse, kuigi seal valitses niigi andekate näitlejate üleküllus. 1954. aastal jõudis vaatajateni hoogsa lustmänguna paljuski just noortele lavajõududele tuginenud Lutsu „Kevade” (lav. Kulno Süvalep ja Kaljo Kiisk), mida mängiti kokku 8 aastat, andes ca 200 etendust; Jaanus Orgulase Toots ja Ervin Abeli Kiir muutusid aga tõelisteks teatrilegendideks. 1940. ja 1950. aastatel tuli kutselisele lavale inimesi ka teatrite ajutistest õpperühmadest (Lia Laats, Ants Ander, Ester Pajusoo jt.),
· Mikk Mikiver · Ilmar Tammur · Epp Kaidu · Kulno Süvalep Näitlejatest: · 1953 oli lõpetanud Moskvas õpingud GITIS-e Eesti Stuudio: Kaljo Kiisk, Tõnis Kask, Jaanus Orgulas, Ita Ever, Silvia Laidla, Ervin Abel, Arvo Kruusement jt. · Varem tegutsenutest: Ants Eskola, Kaarel Karm, Ants Lauter, Ruut Tarmo, Salme Reek, Jüri Järvet, Helend Peep, Herta Elviste, Lia Laats, Gunnar Kilgas jt. Terve GITIS-e kursus suruti Draamateatrisse. Mõned vanad olijad lasti isegi lahti. Draamateatril oli tänu sellele tugev ühtne ansambel. Näitlejaid ühelt poolt nagu oli, aga uut juurdekasvu ei tulnud GITIS-e stuudio oli ühekordne. Jõuti otsusele, et teatrikool tuleb siiski asutada. Näitlejate järelkasvu koolitamine · 1957 asutati Lavakunstikateeder (juht Panso). Esimesed lennud: Mikk Mikiver, Tõnu Aav, Aarne Üksküla, Luule ja Kalju Komissarov, Raivo Trass jt
vabavärsiline. See pole varasema Runneli puhul väga tavaline. Uuel sajandil tuleb ka lõppriimilist ja uuema rahvalaulupõhjaga loomingut, aga selle vahele ka miskit muud. Kui seda retseptsioonilainetamist vaadata, siis teine raamat sellest sajandist on „Sinamu“. Mingi mõttelise jätkuna võiks seda vaadata „Mõistastuste“ raamatule. Juhan Viiding//Jüri Üdi (1948-1995) Viiding sündis Tallinnas. Õppis näitlejaks ja asus tööle 70ndate alguses Draamateatrisse. See töö jätkus kuni surmani (lõpetas elu enesetapuga). Viiding hakkas üles astuma ka tihtilugu oma tekstidega – luges ja laulis neid. Laulmine oli gabareelikus stiilis. Elo Viiding on Juhan Viidingu tütar. Mari Tarand on Juhan Viiding õde 1968 Realistliku ingli laul – väikese tiraažiline väljaanne. Ta nagu oleks, aga nagu ka poleks raamat. Selle kujunduse tegi Märt Laarman, kes oli Viidingu onu. Ta oli Viidingu jaosk ka ilmselt üks
Kohapeal asub ta kohe kultuurielu edendama. Ta organiseerib algul isetegevusringi, mis hakkab hiljem ka näidendeid etendama. Inimestele Nurijjä meeldib ning ta pälvib paljude lugupidamise. Tasuna ennastohverdava loomingulise töö eest saab ka Nurijjä oma suure võimaluse: ühel hetkel satub Gjünei kislakki gastrollile Bakuu Draamateater. Üks näitleja haigestub ning Nurijja peab teda asendama. Tema hingestatud mäng meeldib teatri asjameestele väga ning peatselt kutsutakse ta Bakuu Draamateatrisse. Nii saab ta võimaluse suureks kunstiks. Siiski ei ole mitte kõik külaelanikud tema poolt. Eriti on tema vastu tema kunagise kallima Murati 19 naine Hümmat. Nimelt tema kunagine kallim, Murat valmis Nurijjä pärast oma naise maha jätma. Nurejjä, ehkki Murati sõnad on tema kõrvadele muusika, keeldub siiski suurte kõhkluste järel kommunistile ebasobivast käsitumisest, õnnelikuks saamisest Hümmati õnnetuse arvel. Selle
annaabi.ee 
