12. Eesti näitekirjandus 191744 (Hugo Raudsepp jt) Eesti draama käekäik seotud teatriga. 1920ndatel võime rääkida ekspressionistlikust või sümbolistlikust teatrist, aga see piir pole selge. Tundub, et pärast Kitzbergi lainet n-ö kuklakratsimine, hiljem tuleb realism ja rahvakomöödia. August Aleksander Antson ''Sophia Vardi'' impressionistliku kallakuga teater. Sümbolistlikus tähendab seda, et omaette v suurem ala draamaloomingut, mis haakub Piibli ainesega. Karl Rumor ''Valge naine'' 1928 Mait Metsanurk ''Kindrali poeg'' 1925 August Mälk ''Vaese mehe ututall'' 1932 Enn Vaigur ''Kraavihallid'' 1934 suurema kunstilise tähenduse sai siis, kui Vanemuises 1970 uuesti lavale toodi ümbertöödeldud kujul Hendrik Adamson ,''Mulgimaa'' 1919 Hugo Raudsepp (1883-1952) tema tee kirjandusse pikk ja veniv. Loomingus 4 perioodi: 1) küllalt pikk, suht tähendusetu följetonid, luuletused
Romaan ,,Lasnamäe lamburid". Arved Viirlaid ajaloolase hoiak, tegeleb rohkem lähiajalooga, eriti 1930ndate ja 1940ndate sündmustega. Kõigetuntum on tema romaan ,,Ristideta hauad" (1952) mis räägib sõja lõpuajast ja Nõukogude okupatsioonist Eestist. Lugejate lemmik paguluses. Ristideta hauad on kõige rohkem tõlgitud pagulasromaan seda poliitilistel põhjustel, näidata, kui halb on Nõukogude võim ja mis Eestiga tehakse. 9 keelte tõlgitud. Asta Willmann Kirjutas draamaloomingut, tuntumaks sai proosakirjanikuna, eriti suure romaanisarjaga ,,Peotäis tuhka teine mulda" see on eesti kirjanduse kõige pikem armastuse romaan. Ilmar Jaks praegu kõige vanem Eesti kirjanik. Elab Põhja-Rootsis. 00ndate alguses oli veel aktiivne ja arvestatav kirjanik. Pikk kirjanikutee. Debüteeris 1940ndate lõpu. Tegi kaks täiesti erinevat debüüti: esimene kirjandusse tulemine dokumentaalse teosega/memuaar tagapõhi
Vaigur kirjutas näidendi „Kraavihallid“ (1935), August Mälk aga „Vaese mehe ututalle“ (1932). Vaiguri tähtsus saab uue valguse alles 1970ndatel, kui Vanemuise juht leiab näidendi taas ja töötleb ümber, toob lavale ja sellest saab tähelepanuväärne tükk. Mälk oli Raudseppa vääriline järeltulija. Kirjutab ka rannateemal. Sõja ajal kirjutab poliitilise sihiasetusega: „Lõunatuul“ ja „Ellen Paas“. Mälk lahkub Eestist ja jätkab draamaloomingut paguluses, aga siis polnud loota, et professionaalsed teatrid neid mängiks. 11) Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1929–44 Ekspressionistlik ajaluule – läbielatud sõjakannatused. Luuletajad protestivad vägivalla ja ebavõrdsuse vastu. Žanr: ajalaulud (nt August Alle). Inimese ja ühiskonna ummikusse jõudnud arengust püütakse leida väljapääsu. Palju hüperbooli ja liialdamist. Klassika ja modernismi süntees, voolude põimumine. Poeetide elunägemine avardub
peataoleku aeg ja siis tuleb realismi ja rahvakomöödia tulekuga. Siin on teatav libisevus ja siia satuvad korraga liiga erinevad asjad. Nt võib eraldi rääkida ekspressionistlikust draamakirjandusest, aga see ei iseseisvu nii reljeefselt ja st, et see on üldistuses sümbolismi alla surutud. Aleksander Antson "Sophia Vardi (Marta Lepp" impressionistliku kallakuga teater Sümbolistlikkus tähendab seda, et siin omaette v suurem ala draamaloomingut, mis haakub mütoloogilise v otsestl Piibli ainesega. Epner rõhutab, et Antsoni lühinäidendid on paremad kui täispikad. Karl Rumor (Ast) "Valge naine" 1928 uusromantilisel Rumoril erandlik tegelane eraklik doktorilugu on varjunud mägedesse ja läheb vastu oma hukatusse 1920ndate otsingute üks oluline taust on ka Ibsen. Mait Metsanurk (Eduard Hubel) "Kindrali poeg" 1925 August Kitzberg A. H. Tammsaare "Juudit" realistlik ja mitterealistlik esteetika saavad kokku, seal on
hakkab leidma võtmeid ja lahendusi, mismoodi Kõivu tükke saab lavale tuua. Teatavaid küsimusi ja probleeme on, teised lavastajad ka, aga võib öelda, et põhimagistraali teatri variantide juures sõidab Pedajas sisse. Tekste kokku palju. Kirjanikuks olemine pole Kõivule eesmärk omaette, aga tasapisi harjus sellega. Leidus legende, et Kõiv ei rääkinud päris igaühega. Tegemist on näidenditega, mis pole realistlikud. Jaak Rähesoo ja Luule Epner põhjalikult käsitlenud draamaloomingut. Rähesoo ütleb, et võib jääda mulje, et Kõiv pudrutab: kõik on korrast ära, aga selles on mingi seesmine loogika ja jõud ja mingi irratsionaalne mõõde tekstidel sees. Enamasti näidendid, kus irratsionaalsus lõikub ratsionaalsusega. See sümbioos on sageli põnev. Miks draamalooming jõuliselt domineerib? Tundub, et ta on mingis mõttes eriti rõhutatud dialoogiline vaim. Dialoog teistega, iseendaga, erinevate keelte dialoog. Dialoogilsust võimalik tekstide puhul avada
annaabi.ee 
