Menandros, kelle loomingut tunneme peamiselt papüürusefragmentide järgi, mille hulgas on peaaegu täielikult säilinud ,,Pahurdaja". Atika komöödia oli eeskujuks paljudele rooma kirjanikele, keda omakorda kasutasid eeskujudena mitmed hilisema aja euroopa draamakirjanikud. Rooma Komöödia Titus Macc(i)us Plautus (u 250-184) osutus geniaalseks komöödiakirjanikuks, kelle looming, vahendades kreeka eeskujusid, sai ise allikaks hilisemale euroopalikule draamakunstile. Plautus kirjutas vaid komöödiaid, millest meieni on jõudnud 21, nende seast üks fragmentidena ning mõnes on olulisi tühikuid. Plautuse eekujuks olid uusatika komöödia loojad ja sageli kasutas kontaminatsioone, sest võttis oma kreeka keelest mugandiast, et oleks põnevam ja saaks palju nalja. Tollases rooma teatris polnud enam tantsuväljakut ega komöödias ei olnud kooripartiisid ja tragöödias esines koor laval. Teatris oli poodium kõrge ja
Diderot jätkab Voltaire ja Montesquie antiklerikaalset hoiakut. Kirjanduse seisukohalt on Diderot' roll üsna ulatuslik. Ta oli esimene, kes pani kirja mõtted sellest, milline peab olema kunst, n-ö reeglid. Kunsti põhiprintsiibiks pidas ta looduse peegeldamise nõuet, peegeldumise idee kandub edasi 19. sajandi Euroopa romaani. Diderolt' pärineb mõte ilu objektiivsusest ja sellest, et kirjandus- ja kunstiteos peavad olema tõepärased. Osa Diderot' kirjutisi on pühendatud draamakunstile. Tema puhul tuleb esmakordselt esile vastandus Boileau'le. Tema oli teose ,,Ars poetica" autor, kes sõnastas selles teoses klassitsistliku kunsti reeglid: tähtis inimene, olukorrad, tähtsad sündmused jne. Boileau kirjutas draamasid ka ise, aga ei räägi mitte üksnes draamareeglitest. Diderot on üks nendest, kes toob sisse üldse draama mõiste. Diderot üritas ise draamat kirjutada. 1748. a ,,Suured varandused" teos ilmus
Livius Andronicus – kuulus kreeklane, kes kasutades kreeklaste tekste lavastas esimese tragöödia ja komöödia. Need olid värssides, kuid roomlased jätsid ära koori. Vähenes tantsuplats, võeti kasutusele rohkem dekoratsioone. Miim – kehakeel oli veiderdav Atellaan – näitemäng, kus olid teatud tüüptegelased, tüüpsüžee tehti nalja kaasaja üle, improvisatsioon Plautus – osutus geniaalseks komöödiakirjanikuks, kelle looming sai ise allikaks hilisemale euroopalikule draamakunstile. Ta kirjutas vaid komöödiaid, millest meieni on jõudnud 21. Tema eeskujudeks olid uusatika komöödia loojad ning sageli kasutas ta kontaminatsiooni ehk mitmest näidendist/tekstist ühe kokku kirjutamine (kokkusulatamine). Tema komöödiaid: “Potikomöödia”(vaene vanamees leiab kullapoti ning kaotab meelerahu, peites seda aina ühest kohast teise), “Pseudolus”, “Amphitruo”, “Sõjavangid”.
tooma välja elusündmuste erakorduse. Kunstiteos ei ole lihtsalt elust kirjutamine. Diderot nõuab ka suurte asjade ja ürituste kirjeldamist. Ülevus oli mõistete hulgas juba olemas. Sammaldunud vare on ülev, sest ta räägib ajaloost jne. Neid tuleb ka ülistada. Kunstiküsimustest ta võtab sõna ja saabki Diderotist esimesi kunstikriitikuid. Kirjeldab maale ja on eeskujuks ka Goethele, kes tema kirjutustele toetudes oma kuulsad kunstiartiklid loob. Diderot osa kirjutusi on pühendatud draamakunstile. Tema puhul tuleb esmakordselt esile vastandus Boileaule. Tema oli teose ,,Ars poetica" autor, kes sõnastas selles teoses klassitsistliku kunsti reeglid: tähtis inimene, olukorrad, tähtsad sündmused jne. Boileau kirjutas draamasid ka ise, aga ei räägi mitte üksnes draamareeglitest. Diderot on üks nendest, kes toob sisse üldse draama mõiste. Diderot üritas ise kirjutada ka draamasid. Diderot on kirjanikuna tema panus kõige suurem proosa-zanris ja ennekõike Euroopa romaani arengus
annaabi.ee 
