Tulemuseks saadakse radionukliidide aktiivsuskonsentratsioon. [6] 5.5 Isikudoosi hindamine Isikudoos võib olla põhjustatud gammakiirgusest (väliskiiritus) või radionukliidide sissehingamisest ja neelamisest (sisekiiritus). Piisavalt täpselt saab mõõta väliskiirituse komponenti, sisekiiritust saab hinnata kogukeha mõõteseadmega või proovide analüüsitulemuste alusel. Väliskiirituse mõõtmisel hinnatakse efektiivdoosi (madalatel doosikiirustel) või neeldunud doosi (suurtel doosikiirustel). [6] 5.6 Objektide pinnasaastumise mõõtmine Kasutatakse, et selgitada välja objekte, mida peab desaktiveerima või saatma jäätmehoidlasse. Otseseks eesmärgiks on mõõta pinnale sadestunud radionukliidide kontsentratsiooni, esialgse hinnangu saamiseks piisab pinnalt lähtuva gammakiirguse mõõtmisest. [6] 5.7 Toiduainete, vee ja keskkonna (taimed) saastumise mõõtmine
..5 siiverti, seega enam kui 1000-kordse normaalse aastadoosi), võib ta mõne nädala jooksul surra kiiritustõppe, mille põhjuseks on tavaliselt vereloomeelundite (ehk kaitsejõudude) kahjustus. Veel suuremad doosid kahjustavad eluohtlikult seedeelundeid ja kesknärvisüsteemi, sel juhul võib surm järgneda kiiremini. Nii suuri doose saadi Hiroshima ja Nagasaki pommituste ajal ning Tsernobõli tuumaelektrijaama õnnetuses vahetult reaktori läheduses. Pikaajalised mõjutused: Suurtel doosikiirustel saadud suurte kiiritusdooside halvad tagajärjed saabuvad peaaegu kindlasti. Väikeste ja pikaajaliste kiiritamiste tagajärgi uuritakse aga riskianalüüsi meetoditega. Sel puhul on tagajärjed tõenäosuslikud, nii nagu ka autosõidu puhul. Arvata võib, et mida suurem on kiiritusdoos, seda suurem on ka vähki haigestumise tõenäosus. Kui suur see risk siiski on? Seda on väga keeruline kindlaks teha, sest väikeste
5 siiverti, seega enam kui 1000-kordse normaalse aastadoosi), võib ta mõne nädala jooksul surra kiiritustõppe, mille põhjuseks on tavaliselt vereloomeelundite (ehk kaitsejõudude) kahjustus. Veel suuremad doosid kahjustavad eluohtlikult seedeelundeid ja kesknärvisüsteemi, sel juhul võib surm järgneda kiiremini. Nii suuri doose saadi Hiroshima ja Nagasaki pommituste ajal ning Tsernobõli tuumaelektrijaama õnnetuses vahetult reaktori läheduses. 4.2. Pikaajalise mõjutused Suurtel doosikiirustel saadud suurte kiiritusdooside halvad tagajärjed saabuvad peaaegu kindlasti. Väikeste ja pikaajaliste kiiritamiste tagajärgi uuritakse aga riskianalüüsi meetoditega. Sel puhul on tagajärjed tõenäosuslikud, nii nagu ka autosõidu puhul. Arvata võib, et mida suurem on kiiritusdoos, seda suurem on ka vähki haigestumise tõenäosus. Kui suur see risk siiski on? Seda on väga keeruline kindlaks teha, sest väikeste kiiritusdooside tagajärgi on
teisaldatavaid filterseadmeid. Tulemuseks saadakse radionukliidide aktiivsuskonsentratsioon. [] Isikudoosi hindamine Isikudoos võib olla põhjustatud gammakiirgusest (väliskiiritus) või radionukliidide sissehingamisest ja neelamisest (sisekiiritus). Piisavalt täpselt saab mõõta väliskiirituse komponenti, sisekiiritust saab hinnata kogukeha mõõteseadmega või proovide analüüsitulemuste alusel. Väliskiirituse mõõtmisel hinnatakse efektiivdoosi (madalatel doosikiirustel) või neeldunud doosi (suurtel doosikiirustel). [] Objektide pinnasaastumise mõõtmine Kasutatakse, et selgitada välja objekte, mida peab desaktiveerima või saatma jäätmehoidlasse. Otseseks eesmärgiks on mõõta pinnale sadestunud radionukliidide kontsentratsiooni, esialgse hinnangu saamiseks piisab pinnalt lähtuva gammakiirguse mõõtmisest. [] Toiduainete, vee ja keskkonna (taimed) saastumise mõõtmine Mõõdetakse indikaatorisotoopide aktiivsuskontsentratsioone
annaabi.ee 
