Mein Kampf
pretensioonide-ga inimesed, halvimat sorti vaimne surrogaat. Ainult sellega võibki seletada seda
kuulmatut kergemeelsust, millega need härrad sageli arutavad (ega otsusta) probleeme, mis
sunniksid väga ja väga mõtlema isegi kõige suuremaid vaimujõude. Suurima tähtsusega üritused,
mis omavad hiigelsuurt tähendust kogu tulevasele riigile ja rahvusele, otsustatakse härrade
parlamentääride poolt sellise kergusega, nagu oleks tegemist mitte terve rassi saatusega vaid
doominopartiiga.
Muidugi oleks täiesti ebaõiglane eeldada, et iga saadik oleks juba eelnevalt sündinud atrofeerunud
kohusetundega.
Kuid praegune süsteem sunnib üksikut inimest võtma seisukohta ka niisugustes küsimustes,
millest ta on täiesti eba-teadlik ja sellega ta laostabki aegamööda inimese. Kellelgi pole vaprust
avalikult öelda: härrased saadikud, ma arvan, et me ei saa sellisest ja sellisest küsimusest mitte
midagi aru, äärmisel juhul mina isiklikult teatan, et ei saa aru
annaabi.ee 
