Fotoajaloo piletid
esitada jadade, ridade või narratiivsete kooslustena. Neil on algus, lugu, kulminatsioon - st on olemas mingi ajaline
kompositsioon. Fotoesseedel ja fotojutustustel on filmiga palju sarnast. Iga kaader niisugustes pildikooslustes toetub eelnevate
ja järgnevate kaadrite olemaoslule ning saab määrava hulga oma tähendustest just sel moel.
20. sajandi lõpus arenes tehnika suure kiirusega, see võimaldas kinos kasutada erinevaid valguseid, filtreid, tossumasinaid jne.
Oluline oli nii dokumentaalzanr, aga ka meelelahutuslik film. Nagu fotodegi puhul muutus oluliseks tähendus, emotsioonid.
Rezissööridele oli oluline publiku reaktsioon, publiku sisseelamine filmi. Oluline oli see emotsioon, mille publik sai. Filmilinal
nähtu pidi panema kaasa mõtlema, samastuma, läbi elama. Oluline oli seega realistlikkus. nagu postmodernne foto, nii pidi ka
20. sajandi lõpu film konstrueerima vaataja jaoks reaalsust. Esitatav lugu pidi olema usutav.
Pilet nr.7
1