Teatriteaduse alused (kordamisküsimused)
Milliseid suuri üldistusi
saab teha selle põhjal näidendi kui terviku kohta? Analüüs töötab hästi suurte konfliktsega näidendite puhul (nt
Ibsen). Binaarsed opositsioonid ,,Romeo ja Julias" olid mees-naine, armastab-ei armasta, isand-teener, abielus-
vallaline, üks suguvõsa-teine suguvõsa. Klassikalises dramaturgias lisanduvad analüüsile võimusuhted.
Postdramaatiline teater tegelane on abstraktsem ja vähem psühholoogiline. Prototüübi ja tegelase vahekord
on verbatim- ja dokumentaalteatris keeruline. Näitleja ja tegelaskuju vahekord on ambivalentne. Teater tegeleb
reaalse maailmaga, mitte metafoorselt, vaid kindlate ruumide ja inimestega. Tegelikusse ümber koondunud
maailm on katki. Sõrestikud on läbinähtavad, illusioon luuakse ja purustatakse. Vaataja ei ela lõplikult kaasa,
vaid vaatab, mida ja kuidas tehakse, aga mitte tegevust ennast. Fiktiivne kosmos laguneb. Näitleja ei esita
enam ainult rolliteksti, nähtavalt tuleb etendaja isik
annaabi.ee 
