Kalligraafiaga tegelesid kloostrites mungad, kes kirjutasid ümber Hiinast ja Koreast kaasa toodud konfutsianistlikke ja budistlikke tekste. Ajapikku kujunes välja erinevaid stiile, millel Jaapanis on tänapäevalgi igaühel oma kasutusala. Nii on näiteks Qini dünastia ajast (221 206) pärit arhailises tensho stiilis märgid kasutusel ametiasutuste pitsatitel, vanade hiina käsikirjade ümberkirjutamisel kasutati aga reisho stiili ehk nn dokumendikirja. Tänapäeval luuakse kalligraafiateoseid peamiselt kolmes stiilis, milleks on selgete joontega hästiloetav kaisho (nn plokk-kiri), kursiivkiri gysho ning rohulible-kirjaks kutsutud ssho, mis on eelmiste kõrval kõige voolavam ja elegantsem. Kirjutatava teksti olemusest lähtuvalt valivad kalligraafid ka sobiliku stiili (nii on näiteks kaisho sobilik aforismide jaoks, gysho ja ssho aga pikema kirjandusliku teksti puhul), ent levinum on siiski see, et kunstnik n-ö spetsialiseerub ühele
hiragana's kirjutatud tekst). Kalligraafiaga tegelesid kloostrites mungad, kes kirjutasid ümber Hiinast ja Koreast kaasa toodud konfutsianistlikke ja budistlikke tekste. Ajapikku kujunes välja erinevaid stiile, millel Jaapanis on tänapäevalgi igaühel oma kasutusala. Nii on näiteks Qini dünastia ajast (221 206) pärit arhailises tensho stiilis märgid kasutusel ametiasutuste pitsatitel, vanade hiina käsikirjade ümberkirjutamisel kasutati aga reisho stiili ehk nn dokumendikirja. Tänapäeval luuakse kalligraafiateoseid peamiselt kolmes stiilis, milleks on selgete joontega hästiloetav kaisho (nn plokk-kiri), kursiivkiri gysho ning rohulible-kirjaks kutsutud ssho, mis on eelmiste kõrval kõige voolavam ja elegantsem. Kirjutatava teksti olemusest lähtuvalt valivad kalligraafid ka sobiliku stiili (nii on näiteks kaisho sobilik aforismide jaoks, gysho ja ssho aga pikema kirjandusliku
annaabi.ee 
