· oma kassa (fiscus). 26. Riigiõigus on avaliku õiguse haru, mis moodustab sellised põhimõtted ning normid, millega määratakse kindlaks: 1. riigi- ja õiguskorra põhialused; 2. kõrgemate riigiorganite moodustamise kord, ülesehitus ja pädevus; 3. isikute põhiõigused. Eelnevate põhimõtetega tutvumiseks tuleb alustada põhiseaduse lugemisest ning selle mõistmisest. Põhimõtteliselt antiikajast alates kuni klassikaliste normativistide doktriinideni on peetud riigile omaseks kolme põhitunnust: 1. territoorium ehk maa-ala, 2. rahvas (elanikkond) ning 3. suveränne riigivõim (avaliku võimu organisatsioon). Erialakirjanduses on viimastel aastakümnetel esitatud veel neljas riigi põhitunnus: tegelik võime olla täies mahus rahvusvahelise suhtlemise, st rahvusvahelise õiguse subjektiks. Seejuures riigi tõeliselt suveräänsest iseolemisest võime rääkida, kui on tagatud riigi suveräänsuse ehk riigi
5) kui ühtegi muud pidepunkti ei ole, siis valib õiguse realiseerija oma juriidiliste mõtiskluste ning kaalutluste alusel (õiguslik motivatsioon) ja personaalse õigusteadvuse mõjul ühe kahest normist ning välistab nüüd ja järgnevalt alatiseks teise - kollisiooni jääva normi (J.Liventaal). 24. Riigi tunnused: territoorium; rahvas; avaliku võimu organisatsioonid. Põhimõtteliselt antiikajast alates kuni klassikaliste normativistide doktriinideni on peetud riigile omaseks kolme põhitunnust: 1. territoorium ehk maa-ala, 2. rahvas (elanikkond) ning 3. suveränne riigivõim (avaliku võimu organisatsioon). 1. Riigi territoorium Territoorium ala, millel kehtivad riigi seadused ja riigil on õigus tagada (vajadusel sunnimeetmetega) seaduste täitmine ehk teostada tõhusalt riigivõimu (jurisdiktsiooni). Riigipiir ümbritseb reeglina riigi kontrolli all olevat ala, piir ulatub teoreetiliselt maapõues
ühendusi (näit ÜRO; NATO; EU; EC; WEU; EFTA), samuti teatud juhtudel sanktsioneerida siseriiklike subjektide ühenduste loomist (näit AER - Assembly of European Regions; CLRAE - Standing Conference of Local and Regional Authorities of Europe). 29 Põhimõtteliselt antiikajast alates kuni klassikaliste normativistide doktriinideni on peetud riigile omaseks kolme põhitunnust: 1) territoorium ehk maa-ala, 2) rahvas (elanikkond), 3) ning avaliku võimu organisatsioon. Erialakirjanduses on eriti viimastel aastakümnetel esitatud veel neljas riigi põhitunnus: tegelik võime olla täies mahus rahvusvahelise suhtlemise, st rahvusvahelise õiguse subjektiks. Seejuures riigi tõeliselt suveräänsest iseolemisest võime rääkida, kui on tagatud riigi suveräänsuse
annaabi.ee 
