Visuaalne antropoloogia
küsimustega, jäädvustatakse inimeste spontaanseid vastuseid. Tekkis rassismiteema. Ka on huvitav filmi ülesehitus: ühes
osas on tänavaintervjuud, monoloogid, siis teises osas näidatakse filmitud materjali filmi osalistele kinosaalis ja siis
filmitakse nende reageeringuid erinevatele aspektidele, lõpus autorid jalutavad mööda koridore ja arutlevad, kas filmi
eesmärk sai teostatud (hinnatakse omaenda tööd), julge ja uudne lähenemine dokfilmide tegemisele.
Rouchi mõju jõudis ka ameerikasse ja selline lähenemine muutus populaarseks (vaatlev, spontaansete sündmuste
jälgimine jne). Oluline meetod ka tänapäeva filmikunstis. On ainult üks võimalus, lavastus puudus, ei tohtinud kasutada
näitlejaid, kes kedagi teist mänivad. Rõhutatakse loomulikkust, huvitavaks osutusid ka igapäevategevused. Direct
Cinema, kujunes ameerikas, kaamerat üritati just peita (nad on nagu kärbsed seinal), natuke teine põhimõte kui Rouchil.