o Sümpatriline liigiteke. Ø Sümpatriline liigiteke ei eelda, et uueks liigiks kujunev populatsiooni alaosa oleks ülejäänud populatsioonist geograafiliselt eraldatud Ø Populatsiooni ühes osas tekkinud unikaalsed mutatsioonid levivad teatavat ökoloogilist keskkonda asustavate isendite vahel. Geneetiliste erinevuste akumuleerumisel selles ökoloogilises tsoonis väheneb ristumine teisi elupaiku asustavate isenditega, mis soodustab geneetilist divergeerumist, kuni moodustub uus liik, mis on paljunemise seisukohalt emapopulatsioonist täielikult isoleeritud o Parapatriline liigiteke Ø Parapatriline liigiteke on kiire protsess ning selles osaleb vähe isendeid, sageli on nad populatsiooni äärealadelt Ø See liigitekke viis ei eelda geograafilist eraldatust Ø Isolatsioon paljunemises tekib tänu kromosoomides toimunud struktuursetele ümberkorraldustele, mis takistavad ümberkorraldusi
geograafiliselt eraldatud. See muudab selle teooria vastuoluliseks, kuna geograafilist isolatsiooni ei saa kunagi täielikult välistada. Populatsiooni ühes osas tekkinud unikaalsed mutatsioonid levivad teatavat ökoloogilist keskkonda asustavate isendite vahel. Geneetiliste erinevuste akumuleerumisel selles ökoloogilises tsoonis väheneb ristumine teisi elupaiku asustavate isenditega, mis soodustab geneetilist divergeerumist, kuni moodustub uus liik, mis on paljunemise seisukohalt emapopulatsioonist täielikult isoleeritud. Sümpatrilise liigitekke näiteks tuuakse Põhja-Ameerikat asustavat kahte kärbseliiki Chrüsoperla carnea ja C. downesi. Nende kehavärvus on seotud käitumuslike eelistustega. C. carnea on kevadel ja suve algul heleroheline ja muutub sügise saabudes pruuniks. Selle liigi isendid asustavad kevadel rohttaimi, sügisel elutsevad nad aga värvimuutvatel lehtpuudel. C
E. J. Bruce ja F. J. Ayala (1979) tulevad järeldusele, et kui geneetilised distantsid oleksid taksonoomilise klassifikatsiooni peamiseks kriteeriumiks, siis tuleks inimene, impans, gorilla ja orangutan koondada kõik ühte perekonda, gibonid aga eraldada sama sugukonna teise perekonda. Mõnevõrra pehmemast hominoidide klassifikatsiooni muutmise ettepanekust Goodmani poolt oli juttu eespool. Hominoidide nii väikest geneetilist divergeerumist seletatakse enamasti struktuurgeenide evolutsiooni olulise aeglustumisega selles fülogeneesiharus. M. Goodman (1976) näitas mitmekesiste molekulaargeneetiliste andmetega, et organisatsioonitaseme iga anageneetilise tõusu järel leiab aset valkude (so. struktuurgeenide) evolutsiooni aeglustumine, kusjuures see tendents on tuvastatav lindude ja imetajate fülogeneesi kõigis harudes, kuid lausa erakordsel määral ilmneb see kõrgemate primaatide juures.
Arvatakse, et HGT ja endosümbioos on mänginud rolli nii valkude kui DNA mosaiiksuse tekkel (Nara et al., 2000). Tõenäoliselt on HGT toimunud bakterite eellaste ja eukarüootide eellaste vahel väga varasest organismide arengust alates mõlemas suunas ning võib toimuda mõnedes organismides tänapäevalgi. On andmeid, et on toimunud HGT bakterite eellastelt seente eellastele (Brinkmann et al., 2001). Varakult pärast Archaea ja eukarüootide divergeerumist võis aga toimuda vastupidine paljude geenide ülekanne eukarüootidelt bakteritele (Brown et al., 1999). Hilisemast ajast on teada HGT bakteritelt seentele (eukarüoodid). Näiteks pärineb seene Orpinomyces joyonii tselluloosi lagundamisel tähtsat rolli omav geen (celA) bakterilt Fibrobacter succinogenes. See võimaldab seenel elada uues toitekeskkonnas, herbivoorsete imetajate vatsas (Garcia-Vallve et al., 2000).
3N Mis on geenitriiv? Geenitriiv on geeni alleelide sageduste juhuslik kõikumine ajas. Erineb looduslikus valikus- geeni sageduste kõikumine sõltub keskkonna tingimustest. Geenitriivi mõju on seda suurem, mida väiksem on populatsioon Mis on geenivool? Geenide liikumine ühest asurkonnast teise. Rusika reegel: m- migrantide arv asurkonnas põlkonna kohta. Kui Ne m suurem 1 siis geeni vool asurkonda küllaldane, et kompenseerida mitmekesisuse kadu ning võimaldada asrkondade omavahelist divergeerumist. Tähendab tavaliselt ühte migranti põlvkonna kohta. Mis on geneetilised pudelikaelad? Järsk asurkonna suuruse vähenemine. Sageli on populatsiooni arvukuse kollaps tingitud looduskatastroofidest, tänapäeval üha sagedamini aga inimtegevuse tõttu. Geneetiline mõju sõltub pudelikaela suurusest ja kasvukiirusest pärast seda. Mis mõjutab väikeste asurkondade geneetilist mitmekesisust? Generatsiooni/ põlvkonna pikkus; rajajate arv; asurkonna kasvamise kiirus; stabiilse asurkonna
Toimib alleelide sagedusele juhuslikult sarnaselt geeni triivile, kus heterosügootsus väheneb ja homosügootsus suureneb. Kõige äärmuslikum näide on iseviljastumine taimedel. Jõud, mis suunavad evolutsiooniprotsessi (kokkuvõte): Mutatsioonid - Esinevad madala sagedusega, põhjustavad väikeseid muutuseid ja suurendavad pärilikku varieerumist; tasakaalustatakse LV ja geenitriiviga. Geeni triiv - Vähendab varieerumist, sest alleelid elimineeruvad. Põhjustab divergeerumist ja olulisi muutuseid just väikestes populatsioonides. Migratsioon - Migratsiooni määr ja kiirused on väga erinevad; suurendab pop. Efektiivset suurust, vähendab divergeerumist, sest geeni vooluga väheneb geeni triiv. Põhjustab suuri muutusi alleelide sagedustes. Looduslik valik - Nii suurendab kui ka vähendab geneetilist varieerumist (sõltub keskkonnast), samuti suurendab või vähendab divergeerumist. Toimib ka siis kui on
See-eest sõraliste suund alles sai hoo sisse Oligitseenis. Märgatava eelise on sõralistele andnud efektiivne seedesüsteem ja mäletsemisvõime (eeskätt veistel, hirvedel ja kaamelitel). Kainosoikumi päris alguses Paleotseenis uusi imetajate rühmi pole palju. Seevastu aga Eotseeni alguses, on teada fossiile enamikest tänapäeval eksisteerivatest imetajaseltsidest. Eotseeni lõpul, surid mõned imetajarühmad välja. Ülejäänud imetajarühmad on aga viimastel aasta miljonitel jätkanud divergeerumist. Tänapäevased imetajaliigid on suhteliselt noored enamasti mõnisada tuhat aastat kuni mõni miljon aastat vanad. 1. Millal jõudsid esimesed taimed maismaale? Millised nad olid? Ordoviitsiumis tekkisid samblad, aga esimesed maismaa soontaimed tekkisid Siluri lõpus. Need olid nematofüüdid. 2. Mille poolest on oluline Devoni ajastu maismaataimede evolutsioonis? Hilis-Silurist kuni Hilis-Devonini olid levinud imelikult suured taimed. Devonis tekkis juurde
ülejäänud populatsioonist geograafiliselt eraldatud. See muudab selle teooria vastuoluliseks, kuna geograafilist isolatsiooni ei saa kunagi täielikult välistada. Populatsiooni ühes osas tekkinud unikaalsed mutatsioonid levivad teatavat ökoloogilist keskkonda asustavate isendite vahel. Geneetiliste erinevuste akumuleerumisel selles ökoloogilises tsoonis väheneb ristumine teisi elupaiku asustavate isenditega, mis soodustab geneetilist divergeerumist, kuni moodustub uus liik, mis on paljunemise seisukohalt emapopulatsioonist täielikult isoleeritud. Sümpatrilise liigitekke näiteks tuuakse Põhja-Ameerikat asustavat kahte kärbseliiki Chrüsoperla carnea ja C. downesi. Nende kehavärvus on seotud käitumuslike eelistustega. C. carnea on kevadel ja suve algul heleroheline ja muutub sügise saabudes pruuniks. Selle liigi isendid asustavad kevadel rohttaimi, sügisel elutsevad nad aga värvimuutvatel lehtpuudel. C
ülejäänud populatsioonist geograafiliselt eraldatud. See muudab selle teooria vastuoluliseks, kuna geograafilist isolatsiooni ei saa kunagi täielikult välistada. Populatsiooni ühes osas tekkinud unikaalsed mutatsioonid levivad teatavat ökoloogilist keskkonda asustavate isendite vahel. Geneetiliste erinevuste akumuleerumisel selles ökoloogilises tsoonis väheneb ristumine teisi elupaiku asustavate isenditega, mis soodustab geneetilist divergeerumist, kuni moodustub uus liik, mis on paljunemise seisukohalt emapopulatsioonist täielikult isoleeritud. Sümpatrilise liigitekke näiteks tuuakse Põhja-Ameerikat asustavat kahte kärbseliiki Chrüsoperla carnea ja C. downesi. Nende kehavärvus on seotud käitumuslike eelistustega. C. carnea on kevadel ja suve algul heleroheline ja muutub sügise saabudes pruuniks. Selle liigi isendid asustavad kevadel rohttaimi, sügisel elutsevad nad aga värvimuutvatel lehtpuudel. C
annaabi.ee 
