Adaptiivne radiatsioon mõnikord võib üks lähteliik suhteliselt lühikese aja jooksul panna aluse mitmele uuele liigile. See juhtub siis, kui liik satub uude elupaika, kus ökoloogilised tingimused on mitmekesised ning konkurentsi survel hõivavad eri ökonisse ja eristuvad iseseisvateks liikideks. Nt. Darwini vindid Galapagose saartel, kes pärinevad ühest Lõuna-Ameerika mandrilt sinna sattunud liigist ja on spetsialiseerunud toiduallikate järgi. Uute organismitüüpide teke ja nende divergeerumine rikastab olemasolevaid või loob täiesti uusi ökosüsteeme ning avab uusi kohastumisvõimalusi teistele organismidele. Konvergents seisneb eri päritolu organismide sarnastumises kohastumisel ühesuguste elutingimustega. Tavaliselt piirdub konvergents väliste tunnustega ega muuda organismirühma põhitunnuseid. Nt. delfiinil on säilinud kõik imetajate põhitunnused (põsisoojasus, poegade sünnitamine ja toitmine emapiimaga, õhuhingamine), ehkki kehakujult sarnaneb ta kalaga
See teebki inimesest üliõppiva looma. Inimest teistest primaatidest eristavate bioloogiliste iseärasuste järkjärgulist evolutsioonilist arengut tähistatakse mõistega hominisatsioon. 60ndatest alates hakati seda uurima molekulaargeneetiliste meetodite abil. Need käsitlesid struktuurgeenide erinevusi. Uurijad tõstsid esile vastuolu inimese ja inimahvide morfofüsioloogilise ning geneetilise erinevuse vahel. Hominoidide äärmiselt väike geneetiline divergeerumine võib olla tingitud struktuurgeenide evolutsiooni aeglustumisest selles fülogeneesiharus. Teadlased ei mõistnud, kuidas nii lühikese aja jooksul ( 4...6mln aasta ) tekkisid nii suured muutused. King ja Wilson püstitasid hüpoteesi Inimlaste fülogeneesis on toimunud ontogeneesi juhtivate geneetiliste regulatsioonisüsteemide kiirenenud muutumine võrreldes struktuurgeenide evolutsiooniga. Molekulaargeneetilised uurimised viimase
+------------+ | | | | ==| +------------------- PONGO ------------------ + |== | | +------------------------------- HYLOBAT -------------------------------+ Neist skeemidest järeldub inimlaste väga hiline (pongiidne või protopaniidne) divergeerumine inimahvidest, mis on vastuolus traditsiooniliste ja üldtunnustatud käsitlustega. Võrrelnud geneetilisi distantse hominoidide vahel ja teistes imetajate taksonites esitasid USA teadlased eesotsas M. Goodman'iga (1976) hominoidide fülogeneetilise klassifikatsiooni. Selles süsteemis puudub pongiidide sugukond, hominiidide sugukonna mõiste on oluliselt ümberhinnatud ja inimese taksonoomilist taset inimahvide suhtes on järsult alandatud.
Selline liik võib panna aluse uuele evolutsioonisuunale ja olla rajajaks uuele kõrgtaksonile – sugukonnale, seltsile, klassile, hõimkonnale. Divergentsi ulatus sõltub uue organismitüübi geneetilise regulatsioonisüsteemi plastilisusest ja organismi anatoomilistest võimalustest . Eukarüootidest neli riiki > taimed, loomad, protistid, seened. Uute organismitüüpide teke ja nende divergeerumine loob uusi ökosüsteeme ning avab uusi kohastumisvõimalusi teistele organismidele. Ühtede organismide mitmekesistumise ja leviku võib teha võimalikuks teiste organismirühmade väljasuremine . Mitmekesistumine võib mõnikord viia divergentsile näiliselt vastupidistele muutustele – konvergentsile > eri päritolu organismide sarnastumine kohastumisel ühesuguste elutingimustega
Selline liik võib panna aluse uuele evolutsioonisuunale ja olla rajajaks uuele kõrgtaksonile sugukonnale, seltsile, klassile, hõimkonnale. --- Divergentsi ulatus sõltub uue organismitüübi geneetilise regulatsioonisüsteemi plastilisusest ja organismi anatoomilistest võimalustest. Eukarüootidest neli riiki -> taimed, loomad, protistid, seened. Uute organismitüüpide teke ja nende divergeerumine loob uusi ökosüsteeme ning avab uusi kohastumisvõimalusi teistele organismidele. --- Ühtede organismide mitmekesistumise ja leviku võib teha võimalikuks teiste organismirühmade väljasuremine. Mitmekesistumine võib mõnikord viia divergentsile näiliselt vastupidistele muutustele konvergentsile -> eri päritolu organismide sarnastumine kohastumisel ühesuguste elutingimustega. Tavaliselt piirdub väliste tunnustega nt delfiinid. Organismide kuju või organite sarnasust, mille
organismidel ja nende eellastel, kuid mis evolutsiooni käigus minetavad oma tähtsuse. Inimese vestiigiumid: karvkate, tarkusehambad, kolmas silmalaug, kõrvalesta liigutavad lihased, ussripik e. pimesool 5. Konvergents e. sarnastumine eri liiki loomadel samas elukeskkonnas sarnased kohastumused 6. Divergents e. eristumine ühe süstemaatilise üksuse piires toimub ehituslik ja elupaigaline eristumine (nt. imetajate klassi divergeerumine erinevateks seltsideks; tihase liikide divergents) 7. Analoogilised elundid erinev päritolu ja ehitusplaan, kuid nad täidavad sarnaseid ülesandeid (nt. linnu tiib ja putuka tiib; kala lõpused ja vähi lõpused) 8. Homoloogilised elundid ühtne päritolu ja ehitusplaan, kuid erinevad ülesanded (nt. herne köitraod ja kukerpuu astlad esimesed kinnitumiseks, teised kaitseks; nahkhiire lennus ja orava esijäse) 9. Elavad fossiilid nt
täiustumine ja väljasuremine. *Organismide mitmekesistumine on makroevolutsiooni peamine protsess. Sellist vanemliikide hargnemist uuteks, üksteisest üha erinevamateks liikideks nim. liigiliseks mitmekesistumiseks ehk divergentsiks. Divergentsi ulatus sõltub uue organismitüübi geneetilise regulatsioonisüsteemi plastilisusest ja organismi anatoomilistest võimalustest. Uute organismitüüpide teke ja nende divergeerumine rikastab olemasolevaid või loob täiesti uusi ökosüsteeme ning avab uusi kohastumisvõimalusi teistele organismidele (maismaa taimede teke lõi eeldused loomade väljumiseks merest). Organismitüüpide mitmekesistumine võib mõnikord viia divergentsile näiliselt vastupidisele muutustele konvergentsile. See seisneb erineva päritoluga organismide sarnastumises sarnastes tingimustes. Divergents ja konvergents käivad kõrvuti (nt.
Maa tuuma lähedal on suhteliselt kuum. Seal asuv magma kuumeneb ning kergemaks muutununa tõuseb Maa pinna suunas. Jõudnud vahevöö ülemisse ossa hakkab magma uuesti tasapisi jahtuma ning raskemaks muutuma. Raskusjõu toimel hakkab see uuesti liikuma Maa tuuma suunas. Nii tekivad vahevöös ringjad aine (magma) liikumised, mida nimetatakse konvektsioonivooluks. 6.2. Laamade liikumise võimalused Laamade lahknemine ehk spreding /divergeerumine o Ookeaniliste laamade lahknemine on protsess, mille käigus kaks ookeanialust laama liiguvad vastassuundades. Selle tulemusena triivivad mandrid üksteistest kaugemale(nt. Põhja-Ameerika ja Euraasia) ja tekkinud nõgu täidab maa sisemusest pärinev magma, moodustades ookeanide keskahelikke(nt. Atlandi ookeani keskahelik) ja ühtlasi ka uut maakoort. o Ookeaniline maakoor tekib keskahelikus ja hävineb kokkupõrkel mandrilise
Lisaks eeldame, et muudatused on olnud ja on sujauvad. Küsimus on nüüd selles, kuidas saab niisugune erinevus säiluda ja süveneda. Vastus, mis iseenesest ei ole veel seletus, vaid pigem loosung, on järgmine: ju on olemas mingi takistus segunemiseks. Algset põhjust nähakse tavaliselt siiski lihtsas geograafilises isolatsioonis. Kuid ainult tavaliselt. On lisaks selgeid näiteid, kus populatsioonide divergeerumine toimub samas areaalis tänu mehhanismidele, kus keskkonnast tingitud füsioloogilised ja käitumuslikud erinevused seda soodustavad. Teisisõnu - sama keskkond (geograafiline ala) pakkus liigile välja veel ühe nishi, millega kohanemiseks on sama algse liigi subpopulatsioonis hakanud kujunema muudatused toitumises vms. Nende probleemidega tegelevad teadlased eeldavad üsna tavalisena ka segavariante: tõuke
kohastunud liike nimetatakse adaptiivseks radiatsiooniks. Mõnikord võivad liigitekke käigus uue liigi genofondis kinnistuda mutatsioonid, mis muudavad olulisel määral organismi ehitusplaani ja eluviisi- annavad uued kohastumused. Selline liik võib olla uueks kõrgtaksoniks. Divergentsi ulatus sõltub uue organismitüübi geneetilise regulatsioonisüsteemi plastilisusest ja organismi anatoomilistest võimalusest. Uute organismitüüpide teke ja nende divergeerumine rikastab olemasolevaid või loob täiesti uusi ökosüsteeme ning annab võimaluse teistele organismidele uute kohastumuste tekkimiseks. Ühtede organismide mitmekesistumise ja leviku võib teha võimalikuks teiste organismirühmade väljasuremine. Nt 73 pärast dinosauruste väljasuremist said evolutsioneeruma hakata sel ajal väikese ööloomadest imetajad
annaabi.ee 
