2. Artikulatoorne foneetika Keeleteaduse alused: foneetika Mart Rannut [email protected] Kõnemoodustuse dünaamiline kontseptsioon · Kõnemoodustuse dünaamiline kontseptsioon (vs. staatiline, kindlatel positsioonidel põhinev, vt traditsiooniline foneetika: eesmärgipärased staatilised positsioonid) põhineb protsessidel, mis väljendavad ajas muutuvaid parameetreid. Kõneorganid on pidevas liikumises. · Meetodid: · elektromüograafia - lihaste närvirakkude elektriliste impulsside mõõtmine · kümograafia - õhuvoolu analüüs · palatograafia - moodustuskoha määramine · radiograafia - röntgeni abil organite talitluse vaatlus ja analüüs kõva suulagi ninaõõs pehme suulagi suuõõs kõripealis keel keeleluu sõrmuskõhr ...
Näiteks ,,...uu" ( puu, luu, muu, suu, kuu...). Asendussuhetes olevad elemendid moodustavad paradigma. Näiteks foneemiparadigma. Vaadeldavad nähtused on alati mingil määral varieeruvad. Üksikjuhtu nimetatakse esinemisjuhuks. Kaks teineteisest erinevat juhtu on erinevate kategooriate ( invariantide ehk muutumatute ) esindajad, kui esinemisjuhtude erinevus on funktsionaalne ehk distinktiivne (eristatav). Need elemendid on opositsioonis. Erinevuste võimalik distinktiivsus annab võimaluse eristada tähendusi. Näiteks, häälikute s ja p erinevus on distinktiivne, kuna sõnadel suu ja puu on erinev tähendus. Aga näiteks erinevus heliliste ja helitute häälikute vahel ( h) sõnades sahk ja viha ei ole distinktiivne, vaid hoopis liiane. Kontrastiivsed struktuurivõrdlused aitavad ennustada, millised võivad olla hääldusraskused mõnda keelt õppides. Prototüübid tavalised ehk tüüpilised esinemisjuhud, mis esindavad kategooria tsentrit ehk keset
annaabi.ee 
