NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
hooaja lõppedes lõpetati need üldse. Kaasajas aset leidva tegevustikuga näidendi
finaalis tapetakse mängu käigus kuningaid kehastanud tegelased-näitlejad
eestlaste endi poolt päriselt. Mikiveri lavastatud „Hamletis” Juhan Viidinguga
nimiosas (1978) kordus sama motiiv: ka Shakespeare’i näitlejad sattusid
õukonnaintriigide reaalseteks ohvriteks. Tõlgenduslikult võimendatud näitlejate-
liinis võis seega näha Mikiveri osundust kunstniku distantsihoidmise vajadusele
hukutavate võimumängude suhtes. „Neljakuningapäevaga” algaski Mikiveri
lavastajabiograafias eestluse teema ja omakirjanduslik suund, mis keris end
vaikse järjekindlusega üha edasi – Rein Saluri „Poiste sõidud” (1978); Kitzbergi
„Tuulte pöörises” intiimne ja askeetlik, väga heade näitlejatöödega (Heino Mandri,
Martin Veinmann, Helle Pihlak-Meri jt.) lavastus (1979); Jaan Krossi novellil