"dissotsiaalne" - 1 õppematerjal

Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia

c) Osmootne rõhk ehk P osm(väikselt P all) – tekib nendes kudedes, kus on vedelik ja selles lahustunud ained (veri, rõhk, rakuväline ja –sisene vedelik). Vedelikuks on vesi, milles on lahustunud nii orgaanilised kui anorgaanilised ained. Mida rohkem aineosakesi lahuses on, seda kõrgem on osmootne rõhk. Osmootse rõhu valem on: P osm= c *i*R*T c- aine molaarne konsentratsioon mol/l i – iooni dissotsiaalne konstant. KCl on 2. CaCl on 3. R – püsisuurus 0,082 T – absoluutne temperatuur Kelvini skaala järgi 273 kraadi K. C ja i mõjutavad osmaatset rõhku kõige rohkem. Organismi osmootne rõhk on 7,3 atm (atmosfääri) Üks osa osmootsest rõhus, mille moodustavad vereplasma valgud, on onkootne rõhk. See on 1/200 osmootsest rõhust. Väljendatakse 25-30 mmHg. Kui valkude sisaldus mingil põhjusel veres langeb, siis hakkab vesi minema veresoontest rakkudesse – tekivad tursed