· Elektrolüütiline dissotsiatsioon elektrolüütide lahustumisega kaasnev aine osaline või täielik lahustumine ioonideks. · Tugevad elektrolüüdid kõik ioonilised ained, nende lahused sisaldavad ainult ioone ja neis ei ole elektrolüüdi molekule, nad dissotseeruvad lahustumisel täielikult.Need on soolad, leelis- ja leelismuldmetallide hüdrooksiidid, anorgaanilised happed.' · Nõrgad elektrolüüdid need on osaliselt dissotseerunud, dissotsatsiooni määr on väiksem kui 5%, eelkõige alused ja happed. · Hüdraatunud ioonid vee molekulidega ümbritsetud ioonid, nende tekkimisel vabaneb energia. · Hüdraatkate ioone ümbritsev vee molekulidest koosnev kate. · Astmeline dissotsatsioon elektrolüütide järkjärguline dissotsatsioon, iseloomulik mitmeprootonilistele hapetele, mitme OH rühmaga alustele ja vesiniksooladele. Hapete astmeline dissotsatsioon näitab, milliseid soolasid võib hape moodustada
hüdroksiidid, happed (HCl,H3PO4). Sisaldavad ioone ka tahkes olekus, kuid soolad ei juhi tahkena voolu (ioonid ei suuda tugeva sideme tõttu kristallvõrest väljuda). Elektrolüütiline dissotsiatsioon elektrolüütide lahutumisega kaasnev aine osaline/täielik lahustumine ioonideks Astmeline dissaotsiatsioon järkjärguline, iseloomulik nt mitme OH rühmaga alustele Dissotsiatsiooni määr ntb, kui suur osa lahustunud aine molekulidest on dissotseerunud ioonideks suureneb tempo tõstmisel Jaotus: · Tugevad(täielikult ioonideks) tugevad happed, leelised, soolad. Ka pmst lahustumatud soolad annavad lahusesse vähesel määral ioone=tugevad dissotsiatsiooni määr üle 30% · Nõrgad(osaliselt,lahuses nii ioonid kui molekulid) nõrgad happed, alused dissotsiatsiooni määr alla 5% Mitteelektrolüüdid ained, mis lahustumisel vees ei anna mitte ioone, vaid molekule ei juhi elektrivoolu
2. isotoonilised lahused osmootne rõhk ja kontsentratsioon membraani sees ja väljas
sama; osmoosi ei toimu
1 = 2 c1 = c2
3. hüpotoonilised lahused osmootne rõhk ja kontsentratsioon membraani sees suurem
kui väljas; rakku imetakse selle plahvatamiseni vedelikku
1 > 2 c1 > c2
ELEKTROLÜÜTIDE LAHUSED
elektrolüüt aine, mis on lahuses täielikult või osaliselt ioonideks dissotseerunud ning
seetõttu juhib elektrit.
dissotsatsioon(iaste/määr) palju molekulidest on ära dissotseerunud. tugevad
elektrolüüdid =1; nõrgad elektrolüüdid 0<<<1; mitteelektrolüüdid =0.
isotooniline tegur i näitab, mitu korda on osakeste arv lahuses elektrolüütilise
dissotsatsiooni tõttu kasvanud. tugevad elektrolüüdid i=; nõrgad elektrolüüdid 0
· Molekulaarne konsentratsioon: - n-ainehulk (mol) - V-lahuse ruumala (1 dm3) - Ck-molaarne konsentratsioon (mol/dm3) - Väljandab lahustunud aine moolide arvu 1dm3 · Astmeline dissotsiatsioon: - Vesiniksoolad sissotseeruvad katiooniks ja vesiniku sisaldavaks happeaniooniks. · Dissotsiatsioonimäär näitab kui suur osa lahustunud aine molekulidest on jagunenud ioonideks - Cd-dissotseerunud molekulide arv - C-kõikide molekulide arv - -dissotsiatsioonimäär - nõrkade elektrolüütide dissotsiatsioonimäär sõltub: temperatuurist (kõrgemal t° on suurem), kontsentratsioonist (lahjemates lahustes on suurem) - tugevate elektrolüütide korral on dissotsiatsioonimäär 1 · reaktsioonid elektrolüütide lahustes:
Organism koosneb anorgaanilistest ja orgaanilistest ainetest. Kõige rohkem on nende koostises hapnikku, süsinikku ja vesinukku. Rakus esinevatest ainetest moodustab vesi üle 80%.Ta on hea lahusti, osaleb mitmesugustes keemilistes reaktsioonides ja aitab säilitada organismisisest püsivat temperatuuri. Enamik organismis leiduvatest anorgaanilistest ühenditest on dissotseerunud katioonideks ja anioonideks. Need osalevad organismi aine- ja energiavahetuses ning paljude elutegevusprotsesside regulatsioonis. Sahhariidid, lipiidid, valgud ja nukleiinhapped on organismide peamised orgaanilised ained ehk biomolekulid. Neist polüsahhariide, valke ja nukleiinhappeid nimetatakse ka biopolümeerideks. Sahhariididel ja lipiididel on põhiliselt energeetiline ja ehituslik ülesanne. Valgud koosnevad peptiidsidemega ühendatud aminohappejääkidest. Nad täidavad organismis
kompleks. Kompleksühendite dissotsiatsioon on tasakaaluprotsees: ioone tuleb lahusesse seni kaua, kuni teatud tingimustes tekib sellele ühendile soodne olukord, rohkem pole vaja lahusesse ioone anda. [AgI3] sisesfääri dissotsiatsioon: [Ag(SO4)2]3 dissotsiatsioon: [Ag(SO4)2]3 Ag(SO4) + SO42 Ag(SO4) Ag+ + SO42 LAHUSES ON NII DISSOTSEERNUD KUI KA SISSOTSEERUMATA OSAKESI TEATUD TASAKAALUSLISES KOGUSES. Mingi järgu dissotsiatsiooni tasakaalukonstant on dissotseerunud ioonide kontsentratsioonide (aktiivsuste) korrutise jagatis dissotseerumata ioonide kontsentratsiooniga (aktiivsustega). Seejuures igas järgus võrreldakse SELLE JÄRGU SISEST dissotseerunud vormi ja dissotseerumata vormi. Üldine dissotsiatsiooni konstant iseloomustab aga kompleksi üldist püsivust või tegelikult ebapüsivust ja seetõttu nimetatakse seda ka kompleksühendi ebapüsivuskontsandiks. See
Elektrolüüt on aine, mis vesilahustes ja suletud olekus jaguneb täielikult või osaliselt, juhib elektrit. Tugev elektrolüüt jaguneb vesilahuses täielikult ioonideks, nõrk osaliselt. Elektrolüütiline dissotsiatsioon on lahustumisega kaasnev aine jagunemine ioonideks. Katioon on positiivse laenguga ioon, anioon negatiivse laenguga ioon. Hüdrooniumioon on katioon H3O+, mis tekib prootoni e vesinikiooni seostumisel vee molekuliga. Dissotsiatsiooni aste näitab dissotseerunud molekulide arvu ja molekulide üldarvu suhet. Liigitatakse tugevad, keskmised ja nõrgad. Neutralisatsiooni reaktsioon on aluse ja happevaheline reaktsioon, milles tekivad sool ja vesi. pH on suurus, mis väljendab vesinikioonide sisaldust lahuses. Lahustumise mehhanism: vees lõhutakse aine kristallvõre vee molekulide laengute tõttu, tekivad hüdraatioonid, mis isoleeritakse vee molekulide poolt. Selline asi toimub, kui tõmbejõud ületavad kristallvõre jõu
nii vesinik kui ka hüdroksiid ioone, siis on puhtas vees nende kontsentratsioon(C) suurusega 0,0000001 mol/dm3 C(H laeng+) = C(OH laeng-) = 0,0000001 mol/dm3 (10 astmes miinus 7). Dissotsatsiooni määr. Elektrolüütilise dissotsatsiooni ulatust iseloomustab dissotsatsiooni määr (ehk dissotsatsiooni aste), mis näitab, kui suur osa lahustunud aine molekulidest on jagunenud ioonideks. Seda väljendatakse kümnendmurru või protsendina. alfa = Cd jagatud C . Cd - ioonideks dissotseerunud molekulide arv. C - molekulide üldkontsentrsatsioon. (1 = 100 % siis 0,1 = 10%) Tugevate elektrolüütide korral on dissotsatsioon täielik (alfa = 100% = 1). Nõrkade elektrolüütide dissotsatsiooni määr on osaline ja kulgeb pöörduvalt (0 < alfa < 100%). Nõrkade elektrolüütide dissotsatsiooni määd sõltub temperatuurist ja kontsentratsioonist (mida kõrgem temperatuur, seda suurem alfa JA lahjemates alustes on alfa suurem). Wilhelm Ostwald. 1909.
Tugev elektrolüüt: · Tugevateks elektrolüütideks on kõik ioonilised ained. Nende lahused sisaldavad ainult ioone ja neis ei ole elektrolüüdi molekule, nad dissotseeruvad lahustumisel täielikult. Need on soolad, leelis- ja leelismuldmetallide hüdrooksiidid, anorgaanilised happed. Happed: HI, HBr, HCl, HNO3, H2SO4 Alused: LiOH, NaOH, KOH, Ba(OH)2, Sr(OH)2 Soolad: NaCl, KCl Nõrk elektrolüüt: · Nõrgad elektrolüüdid on osaliselt dissotseerunud. Dissotsatsiooni määr on väiksem kui 5%. Eelkõige alused ja happed. Happed: HNO2, H2F2, HCOOH, CH3COOH, HCIO, HCN, H2S, H2CO3 Alused: Zn(OH)2, Mg(OH)2, Fe(OH)3, C2H5NH2, NH3·H20 DISSOTSIATSIOONIVÕRRANDID · Dissotsiatsioonivõrrandid näitavad, millised ioonid on elektrolüüdi lahuses (võrrandid peavad olema tasakaalus ja laengute summa peab olema 0). Elektrolüüdi lahus saadakse tavaliselt soola lahustamisel lahustis (nt
+ - -7 C(H ) = C (OH ) = 10 mol/dm³ DISSOTSATSIOONIMÄÄR Elektrolüütilise dissotsatsiooni ulatust iseloomustab dissotsatsionimäär. Dissotsatsioonimäär ehk dissotsatsiooniaste ( alfa) näitab, kui suur osa lahustunud aine molekulidest on jagunenud ioonideks. Dissotsatsioonimäära väljendatakse kümnendmurruna või ka protsentides. Cd Cd ioonideks dissotseerunud molekulide arv = ------ C C - molekulide üldkontsentratsioon Tugevate elektrolüütide korral dissotsatsioon on täielik ( = 1 ehk = 100%) ja ei ole pöörduv. + - Näiteks: NaCl Na + Cl Nõrkade elektrolüütide dissotsatsioonimäär on osaline ja kulgeb pöörduvalt ( 0 < < 1 ehk 0% < < 100%). - + CH3COOH CH3COO + H
0,0000001 mooli liitris + - -7 C(H ) = C (OH ) = 10 mol/dm³ DISSOTSATSIOONIMÄÄR Elektrolüütilise dissotsatsiooni ulatust iseloomustab dissotsatsionimäär. Dissotsatsioonimäär ehk dissotsatsiooniaste ( alfa) näitab, kui suur osa lahustunud aine molekulidest on jagunenud ioonideks. Dissotsatsioonimäära väljendatakse kümnendmurruna või ka protsentides. Cd Cd ioonideks dissotseerunud molekulide arv = ------ C C - molekulide üldkontsentratsioon Tugevate elektrolüütide korral dissotsatsioon on täielik ( = 1 ehk = 100%) ja ei ole pöörduv. + - Näiteks: NaCl Na + Cl Nõrkade elektrolüütide dissotsatsioonimäär on osaline ja kulgeb pöörduvalt ( 0 < < 1 ehk 0% < < 100%). - + CH3COOH CH3COO + H Nõrkade elektrolüütide dissotsatsioonimäär sõltub temperatuurist (kui temperatuur on
siis lahus jahtub ja vastupidi. Ioonilised ained Molekulaarsed ained Dissotsatsioonivõrrandid Üheprootonilised Mitmeprootonilised NaOH → Na + OH ˉ HCl → H + Clˉ Vesiniksoolad dissotseeruvad katiooniks ja vesinikku sisaldavaks happeaniooniks NaHPo₄ →Na + HPO₄ Ammoonium NH₄ võib kuuluda soolade koostisesse. NH₄Cl –ammooniumkloriid (NH₄)₂SO₄ - ammooniumsulfaat Dissotsatsioonimäär α = Cd/C Cd –ioonideks dissotseerunud kontsertatsioon c-molekulide üldkonts pH iseloomustab vesinikioonide sisaldust lahuses Soolade hüdrolüüs on soola reaktsioon veega (vee lisaminea) –tulemuseks kas happeline v aluseline keskkond NB ! VAID SOOLAD !! Lahuse keskkonna määramine Lahustumatud alused (kõik, v.a I A, II A) EI muuda lahuse keskkonda Soolade puhul vaatan aluse/happe tugevust. HSiO₃ EI muuda keskkonda, enamus happeid siiski happeliseks Hape→ happeline Alus → aluseline Oksiid →hape →happeline
asendumisel hästidissotseeruva soolaga. Pärast ekvivalentpunkti kasvas elektrijuh lahusesse tekkisid suure liikuvusega hüdroksiidioonid. Tugeva ja nõrga happe segu tiitrimisel reageeris leelisega kõigepealt tugev hape j neutraliseerimist hakkas reageerima vähedissotsieeruv nõrk hape. Tugeva happe erijuhtivus langes, nõrga happe reageerimisega kaasnes taaskord erijuhtivuse ka lt, kus punktid on enamvähem kõik sirgete peal. huse erijuhtivus nõrgalt dissotseerunud happe punkti kasvas elektrijuhtuvus veel järsemalt, kuna õigepealt tugev hape ja alles pärast selle k hape. Tugeva happe neutraliseerimisel lahuse aaskord erijuhtivuse kasv.
kloriididest. ELEKTROLÜÜTILINE DISSOTSIATSIOON ioone sisaldavate lahuste tekkimine elektrolüütide lahustumisel. ELEKTROLÜÜT hapete, aluste, soolade vesilahused, juhivad elektrivoolu. DISSOTSIATSIOONIMÄÄR iseloomustab kindlat vahekorda ioonide ja dissotseerumata molekulide vahel. Näitab milline osa molekulidest on jagunenud ioonideks. <3% - nõrk elektrolüüt =3-30% - keskmise tugevusega elektrolüüt. >30% - tugev elektrolüüt. ioonideks dissotseerunud molekulide arv * 100% = ------------------------------------------------------------- lahustunud aine molekulide üldarv MITTEPOLAARSED AINED mittepolaarsetest molekulidest koosneb aine. POLAARSED AINED polaarsetest molekulidest koosnev aine. IOONILISED AINED ioonilise kristallvõrega aine, milles osakesed on seotud ioonilise sidemega. ELEKTROLÜÜDI LAHUS elektrolüüdid on jagunenud ioonideks, juhib elektrivoolu.
ELEKTROLÜÜDID Elektrolüüdid – keemilised ühendid, millel on kalduvus laguneda vees/mõnes teises lahustis ioonideks. [ioonid – laenguga osakesed > katioonid +; anioonid –] Elektrolüütiline dissotsiatsioon – aine jagunemine lahusti polaarsete molekulide toimel. elektrolüütiline dissotsatsioon on lahuses seda tugevam, mida polaarsem on lahusti. Dissotsatsioon(iaste/määr) α – palju molekulidest on ära dissotseerunud. tugevad elektrolüüdid α=1; nõrgad elektrolüüdid 0<α<<1; mitteelektrolüüdid α=0. Oswaldi lahjendusseadus – lahuse lahjendamisel nõrga elektrolüüdi dissotsatsionimäär α suureneb; lõpmatul lahjendamisel saab võrdseks 1-ga. Dissotsatsioonivõrrand nõrga elektrolüüdi dissotsatsioon on pöördreaktsioon (kahtepidi nooleke) astmeline: mitmeprootonilised happed dissotseeruvad astmeliselt.
Fluoresentsi inensiivsus sõltub: lahuse polaarsusest, pH-st, temperatuurist (kuumad lahused ei fluoretseeru ning liiga madalal temperatuuril väheneb fluoretsentsi intensiivsus. Parim temperatuur on enamasti toatemperatuur.), ühendist endast (kui jäik ühend on). Kapillaarelektroforees: on elektriliselt laetud (ioonsete) osakeste lahutamise meetod. KE printsiip: kapillaari seinad on negatiivse laenguga tänu silanoolrühmade dissotsiooni tõttu. Dissotseerunud prootonid moodustavad kapillaari sisepinnale difuuse kihi. Elektrivälja mõjul hakkavad anioonid liikuma katoodi poole, mistõttu hakkab liikuma kogu elektrolüüdi lahus- seda nimetatakse elektroosmootseks vooks (EOF). EOFi tingimus on, et pH oleks suurem kolmest. Esmalt väljuvad lahusest positiivse laenguga ühendid, seejärel neutraalsed ühendid ja viimasena negatiivse laenguga ühendid. Samuti sõltub ühendi väljumine lisaks tema laengule ka tema massist.
HNO3 lämmastikhape Lämmastikhape on õlijas, terava lõhnaga, õhus suitsev (happeaurude seostumisel õhuniiskusega tekib happepiiskadest udu), veest raskem, vees hästi lahustuv väga sööbiv vedelik. Soojendamisel või valguse toimel ta aeglaselt laguneb. Selle tagajärjel eralduv NO2 lahustub lämmastikhappes ja annab talle kollaka värvuse. 4HNO3 NO2 + O2 + 2H2O Lämmastikhape on väga tugev hape, kuna tema lahuses on kõik molekulid dissotseerunud vesinik- ja nitraatioonideks. Lämmastikhappe soolad on nitraadid, mida argielus kutsutakse ka salpeetriteks. Need on tahked, lõhnata, kristalsed ained, mis väga hästi vees lahustuvad. Kuumutamisel nad muutuvad ebapüsivaks ning lagunedes annavad ühe saadusena alati hapnikku. Seetõttu on nitraadid tugevad oksüdeerijad. Aktiivsete metallide nitraatide kuumutamisel tekivad ühe saadusena nitritid ja vähemaktiivsemate metallide korral lämmastikdioksiid. HNO2 lämmastikushape
55) Vaht pihussüsteem, milles gaas on pihustunud vedelikus või tahkes aines. Nt seebivaht, vahtplast 56) vee karedus kaltsium- ning magneesiumioonide sisaldus vees. 57) Elektrolüütiline dissotsiatsioon ainete jagunemine ioonideks sulas olekus või polaarses lahustis 58) Elektrolüüt aine, mis lahustumisel või sulamisel jaguneb ioonideks ja juhib elektrit. 59) Dissotsiatsioonimäär suurus, mis näitab, milline osa lahustunud elektrolüüdist on jagunenud/dissotseerunud ioonideks. 60) Mittepolaarsed ained mittepolaarsetest molekulidest koosnev aine. Nt lämmastik ja metaan 61) polaarsed ained polaarsetest molekulidest koosnev aine. a. Polaarne molekul molekul, milles positiivse ja negatiivse laengu keskmed ei lange kokku, mistõttu moodustub dipool b. Dipool osake, milles on kaks vastasmärgilist, kuid sama suurusega laengutsentrit. 62) ioonilised ained aine, milles osakesi seovad ioonilised sidemed. Nt soolad ja leelised
I1 = 0,000 1 = 1,000 I2 = 0,001 2 = 0,966 H+ = 1,000 + (0,00096 0,00000) = 0,967 aH+ = H+ * [H+] = 0,967 * 9,6*10-4 = 0,000649 pH = -log[aH+] = -log[0,000649] = 3,19 3. Võrrelda mõõtmis- ja arvutustulemusi. Miks mõjutab KCl lisamine lahuse pH-d ? Mõõdetud: 2,96 Arvutatud: 3,10; ilma KCl: 3,19 Ilma KCl-ta lahuse pH suureneb, kuna HCl molekulid on vähem dissotseerunud. 4. Konts leidmine pH järgi. pH = 10,11 siit pOH = 3,89 [OH-] = 10-3,89 = 1,29*10-4 NH3*H2O Ka=1,80 105 [OH-] = - ½ *Ka + ½ Ka2 + 4Ka * CM 2*[OH-] + Ka = Ka2 + 4Ka * CM 0,00129 + 1,80 105 = (1,80 105)2 + 4*1,80 105 * CM ()2 7,6*10-8 = 3,24*10-10 + 7,2*10-5 * CM CM = 1,05*10-3M K= = CM = = = 6,13 * 10-2
6.8 Elektrolüütide lahused. Dissotsiatsiooni aste ja konstant. Nõrgad ja tugevad elektrolüüdid ained, mille vesilahused juhivad elektrit nim. ELEKTROLÜÜTIDEKS. Elektrijuhtivus on tingitud molekulide jagunemisest laengut kandvateks ioonideks elektrolüütiline dissotsiatsioon. Hapetel, alaustel ja sooladel on +iooniks metallioonid või vesinikioonid. ioonideks happejääk või hüdroksiidioon. Lahus on neutraalne. Tugevad elektrolüüdid on lahuses täielikult dissotseerunud. Nõrgad on dissotseerunud osaliselt. DISSOTSATSIOONI ASTMEKS nim. Dissotseerunud molekulide arvu suhet üldmolekulide arvusse. L=N2/N=C2/C Dissotatsiooni aste suureneb lahuse lahjendamisel ja lõpmata lahjas lahuses on elektrolüüt täielikult dissotseerunud. (alfa)=1 Dissotatsiooni astmeid võrreldakse sama normaalsusega lahustel. Tugevatel elektrolüütidel peaks A=1, kuid tegelikult on väiksem kui 1. seda seletatakse ioonide vastastikuse mõjuga
aktiivne omastamine teatud tüüpi rakkude poolt rakumembraani sissesopistumise teel). 7. Raku tsütoplasma. Raku sisemus on täidetud poolvedela aine- tsütoplasmaga. Peamiseks koostisaineks on vesi (60-90%). Selles on lahustunud paljud anorgaanilised (osalevad paljudes biokeemilistes reaktsioonides ja tagavad raku sisekeskkonna püsiva pH. ja orgaanilised ained. Enamis anorgaanilistest ainetest on katioonide ja anioonide kujul dissotseerunud olekus. Tsütoplasmas on hulgaliselt madalmolekulaarseid orgaanilisi ühendeid: aminohapped, nukleotiidid, mono- ja oligosahhariidid, orgaanilised happed, ... . Leiame ka mitmesuguseid ainevahetuse aineprodukte, pigmente, regulaatoraineid ja lahustunud gaase. Tsütoplasma on pidevas liikumises ja seob kõik rakuorganellid ühtseks tervikuks. 8. Rakuorganellid: tsütoplasmavõrgustik, ribosoomid, mitokondrid, lüsosoomid, tsentrosoom, Golgi kompleks, tsütoskelett.
Cl2 + H2 -> HCl + Na -> NaCl + Fe -> FeCl3 + NaBr -> NaCl + Br2 + H2O -> Kloorivesi( Kloorivee teke: Cl2 + H2O <-> HCl + HClO) HClO -> HCl + O + KI -> KCl + I2 Kloori saamine: KMnO4(tahke) + HCl (konts) -> 5 Cl2 + 2 MnCl2 + 8 H2O 2NaCl ->(elektrolüüs) 2Na + Cl2 2 NaCl + 2 H2O -> (elektrolüüs) 2 NaOH + H2 + Cl2 2 NaCl(t) + H2SO4(konts.) -> (temp.) 2 HCl(l) + Na2SO4(l) Vesinikkloriidhape ehk soolhape on tugev hape. Polaarsed HCl molekulid on lahuses täielikult dissotseerunud ioonideks. HCl + H2O -> H3O + Cl Soolhappe iseloomulikud reaktsioonid: HCl + NaOH -> NaCl + H2O + CaO -> CaCl2 + H2O + Fe -> FeCl2 + H2 Väävli keemilised omadused: S + O2 -> SO2 + HNO3(konts) -> H2SO4 + Fe -> FeS + H2 -> H2S Sulfiidid: FeS(t) + 2 HCl(l) -> H2S(g) + FeCl2(l) Na2S(l) + H2SO4(l) -> H2S(g) + Na2SO4(l) 2 H2S(g) + 3 O2(g) -> 2 SO2(g) + 2 H2O(g) 2 H2S(l) + O2(g) -> 2S(t)(sadeneb) + 2 H2O(v) Väävli hapnikuühend: Na2SO3 + H2SO4 -> Na2SO4 + SO2 + H2O
proksimaalsed väänilised torukesed (3), Henle ling (4), distaalsed väänilised torukesed (5) ja kogumistorukesed (6). Neerude funktsioonid Neerud täidavad organismi talitluses järgmisi funktsioone: (1). reguleerivad kehavedelike osmootse rõhu ja mahu püsivust; (2). reguleerivad kehavedelikes dissotseerunud ioonide (Na+, K+, Cl-, HCO3 -) sisaldust; (3). reguleerivad happe-leelistasakaalu ( pH püsivuse hoidmine); (4). eritavad jääkaineid; (5). produtseerivad hormoone, seega omavad endokriinset funktsiooni. Neerudes produtseeritavateks hormoonideks on: (a)
2.3 Millised järgmistest ainetest esinevad vesilahuse enamasti ioonidena, milliste puhul on aga ülekaalus molekulid: alumiiniumkloriid, süsihape, väävelhape, lämmastikhape, LiOH? 2.4 Kummas veekogus eelistaksid jalgupidi olla, kui välk veekogusse sisse lööb: kas meres või järves? 3. Dissotsiatsiooniaste Kuna molekulaarsete ainete võivad laguneda vesilahuses kas osaliselt või täielikult on sisse toodud dissotsiatsiooniastme mõiste, kus = ioonideks dissotseerunud molekulide arv · 100 % lahustatud aine molekulide üldarv Dissotsiatsiooniaste sõltub lahuse kontsentratsioonist, see kasvab lahuse lahjendamisel tuntavalt. Näide: Kui 100-st lahustatud happe molekulist oli ioonideks lagunenud 50 molekuli, siis = 50/100· 100% = 50% Nõrkadel elektrolüütidel on väike (alla 5%). Väga tugevatel elektrolüütidel ( soolad, leelised, tugevad happed) läheneb aga 100%-le. 4
· 2K + 2H2O 2KOH+ + H2 12.Hapete, aluste ja soolade iseloomustus dissotsiatsiooniteooria alusel Näited NaCl Na + + Cl - Näited: Ba (OH ) 2 Ba 2+ + 2OH - H 2 SO4 2 H + + SO42- 13.Ainete valemite koostamine lahustuvustabeli alusel. Näited Kerge.. Võtad lahustuvus tabelist kaks ainet ja paned kokku: nt. Na2CO3 CuSO3 Al2 ( SO4 )3 14.Elektrolüüdi dissotsiatsiooniaste. Tugevad ja nõrgad elektrolüüdid Näited. Dissotsiatsiooni astmeks nim ioonideks dissotseerunud molekulide arvu (N d) ja lahusesse viidud elektrolüüdi Nd molekulide koguarvu (N) suhet = Tugevatel elektrolüütidel alfa väärtus on lähedane 100-le %, Nõrgad N elektrolüüdid on 3-5 % Nt: Tugevad: Vesinikkloriidhape (90÷95); Väävelhape (60) Nõrgad: Etaanhape (1,5); Süsihape (0,02) 15.Indikaatorid keemias, nende kasutamine. Happelis-aluselised indikaatorid
ELEKTRONNEGATIIVSUS- keemilist elementi iseloomustav suhtarv, mis arvestab aatomi võimet tõmmata keemilise sideme tekkimisel enda juurde elektrone. ELEKTRONOKTETT- 8 elektroniga elektronkiht aatomis. ELEKTROLÜÜT- aine, mille vesilahuse( või sulas oleku) juhib elektrivoolu. ELEKTROLÜÜDI DISSOTSIATSIOONIMÄÄR- elektrolüütilise dissotsiatsiooni ulatust iseloomustav suurus; näitab, milline osa elektrolüüdist on lahustumisel dissotseerunud vabadeks ioonideks. ELEKTROLÜÜS- elektrivoolu läbijuhtimisel toimuv oksüdeerumis- redutseerumisprotsess. ELEKTROLÜÜTILINE DISSOTSIATSIOON- ioone sisaldavate lahuste tekkimine elektrolüütide lahustumisel. EMULGAATOR- aine, mis muudab emulsiooni püsivamaks. EMULSIOON- vedelik (süsteem), millesse on pihustunud vedeliku tilgad (suurusega 10-5- 10-3 cm). ENDOTERMILINE REAKTSIOON- energia( soojuse) neeldumisega toimuv keemiline reaktsioon (näit. CaCO3 lagunemisreaktsioon).
ühendatud mittekovalentsete sidemetega. Viiruspartiklite arv ja nende infektsioonivõime on vaid harva 1:1 vastavuses. Mitte kõik virioonid ei sisalda kogu viiruse geneetilist informatsiooni. Kapsiidi sümmeetria: 1. Helikaalne (TMV, faag M13;) TMV (Tubaka Mosaiigiviirus): 6400 nt, 2130 identset valgu subühikut pakitud helikaalselt ümber ssRNA, iga valgu subühik interakteerub 3 nt-ga. Assambleerumise ühikuks 34 subühikut. 1955. a. näitasid Fraenkel-Conrat ja Williams, et dissotseerunud valgud ja NH on võimelised spontaanselt reassambleeruma. 2. Ikosaeedriline - 12-nurkne 20 võrdkülgse kolmnurgaga hulktahukas. Näit. faag X174, adenoviirused, pikornaviirused. Kui kapsiidis on rohkem kui 60 subühikut, on kapsiid kvaasi-ekvivalentne. Viiruste ümbris ehk kest esineb peamiselt loomaviirustel. Ümbris pärineb peremeesraku membraanist; herpesviiruste puhul on ümbriseks tuumamembraan. Ümbris sisaldab lipiide ja valke. Valgud on viirusspetsiifilised: 1
ülejäänud metallid seevastu aga küll. Lämmastikhape on õlijas, terava lõhnaga, õhus suitsev (happeaurude seostumisel õhuniiskusega tekib happepiiskadest udu), veest raskem, vees hästi lahustuv väga sööbiv vedelik. Soojendamisel või valguse toimel ta aeglaselt laguneb. Selle tagajärjel eralduv NO2 lahustub lämmastikhappes ja annab talle kollaka värvuse. // 4HNO3 NO2 + O2 + 2H2O Lämmastikhape on väga tugev hape, kuna tema lahuses on kõik molekulid dissotseerunud vesinik- ja nitraatioonideks. Kuna lämmastikhape on väga tähtis keemiatööstuse tooraine, siis on vaja selleks suurtes kogustes toota lämmastikhapet. Tänapäeval saadakse lämmastikhapet põhiliselt ammoniaagi katalüütilise oksüdeerumise meetodil. See meetod koosneb mitmest etapist, millest esineses toodetakse lämmastikust ja vesinikust ammoniaak. // N2 + 3H2 2NH3 See näib olevat lihtne protsess, kuid tehniliselt on teda raske teostada. Nimelt tootmise efektiivsuse
(lihtsuhkrud). Vesilahuseid on vaja selleks, et ained liiguksid rakust rakku või saaksid osaleda protsessides. 2.) Vesi on biokeemiliste reaktsioonides osaleja või jääkprodukt. 3.) Kõrgematel loomadel püsiva kehatemperatuuri säilitamine. 2.) Teised anorgaanilised ained- soolad, oksiidid, alused, happed. Organism saab neid toidust. Toidus olevad anorgaanilised ained tuleb vees lahustada seedekanalis. Saadakse vesilahused ehk dissotseerunud kujul ioonid. NaCl-->Na, Cl. Sellisel kujul jõuavad nad rakkudesse, kus neid kasutatakse talitlustes või ehituses. Olulisemad organismile vajalikud ioonid- + laenguga ioonid on katioonid. Na-keedusoola puhul, Kaalium- olulised närvi impulsside moodustumisel, vere plasma koostises, tsütoplasma koostises. Raud- punastes vererakkudes erütrotsüütides hapniku sidumiseks. Kaltsium- luurakkudes tugevuse tagamiseks.
on gaas praktiliselt ideaalne dielektrik 3.7.3. Vedeldielektrikute elektrijuhtivus Vedeldielektrikute elektrijuhtivus seostub otseselt molekulide ehitusega. Laengukandjateks on vedelikes ioonid ja molioonid. Mittepolaarse vedeliku molekulid tavaliselt ei dissotseeru ja elektrijuhtivuse määravad lisandid (nt vesi), mis dissotseeruvad positiivseteks ja negatiivseteks ioonideks. Polaarsete vedelike elektrijuhtivuses osalevad lisandid, kui ka vedeliku oma dissotseerunud molekulid. Lisandite dissotseerumine on intensiivsem vedeliku polaarsuse kasvul. Eriti polaarsed vedelikud juhivad voolu nii hästi, et nad kuuluvad ioonjuhtivusega pooljuhtide või isegi elektrijuhtide hulka. Vedelike elektrijuhtivus sõltub tugevalt temperatuurist. Peamisi põhjusi on kaks: Temperatuuri tõusul väheneb vedeliku viskoossus, Temperatuuri tõusul suureneb vabade laengukandjate arv. Kui iooni vedelikus
5 ORGANISMIDE KOOSTIS / anorgaanilised orgaanilised ühendid ühendid vesi 80% valgud 14% teised anorg. ained lipiidid 2% sahhariidid 1% nulkeiinhapped I ANORGAANILISED AINED: vesi, happed, alused, soolad (dissotseerunud olekus ioonid, katioonid) 1. vesi tähtis lähtaine ja ka produkt. ÜL - * hea lahusti * osaleb enamikes keemilistes reaktsioonides. * aitab säilitada püsivat temperatuuri. 2. Katioonid pos laetud ioonid: H+, NH4+, K+, Ca+ a)K+, Na+ - neid leidub veres, tsütoplasmas. Osalevad närviimpulsi moodustumises. a) NH4+ - ammoonium ja ammoniaak on ainevahetusjäägid. Ca+ - luukoes. Annab luudele tugevuse klorofülli koostises.
lahuses võrdne või läheneb happe molaarse kontsentratsioonile (Chape või Ch) CH+ ß Chape 68. Dissotsiooniaste. Tugevad ja nõrgad happed ning alused. Tugevad elektrolüüdid kõik ioonilised ained, nende lahused sisaldavad ainult ioone ja neis ei ole elektrolüüdi molekule, nad dissotseeruvad lahustumisel täielikult.Need on soolad, leelis- ja leelismuldmetallide hüdrooksiidid, anorgaanilised happed.' Nõrgad elektrolüüdid-need on osaliselt dissotseerunud, dissotsatsiooni määr on väiksem kui 5%, eelkõige alused ja happed. 69. Ostwaldi lahjendusseadus. Kui antud happe dissotsiatsiooniaste on a ja molaarne kontsentratsioon Ch (mol/dm3), siis happe dissotsiatsioonikonstant Kh: 71. Happed ja alused. pH. · Happed on ained, mis ioniseeruvad vees, andes vesinikioone: HCl ® H+ + Cl · Alused on ained, mis ioniseeruvad vees, andes hüdroksiidioone: NaOH ® Na+ + OH · Piiratud - käsitlevad vaid vesilahuseid.
näppude vahel libe, siis aluseline); *tee ekstrakt + lahus -> hele (siis on happeline).
16) Happed ained, mille pH on alla 6 (prootonid>hüdroksiidioonid); osake (aine), mis loovtab
prootoni H2SO4 <->2H+ + SO42-; HSO4- <-> SO42- + H+ Alused ained, mille pH on üle 8
(prootonid
..
15) Happed ained, mille pH on alla 6 (prootonid>hüdroksiidioonid); osake (aine), mis loovtab prootoni H2SO4 <->2H + + SO42-;
HSO4- <-> SO42- + H+ Alused ained, mille pH on üle 8 (prootonid
dissotsatsiooni tasakaal kas paremale või vasakule, mis avaldub indikaatori värvi muutuses. Kui pH=2, siis [H+] =10² ehk 0,01M 14. Millised ained on happed.: Hape on osake, mis loovutab prootoneid, alus on osake, mis liidab prootoneid. Kas osake on alus või hape, oleneb partnerist NH4(h)+ H2O(a)= H2O(h)+ NH4(a); või siis CH3COO(a) +H2O(a)=CH3COOH(h)+OH(a). tugevaks nimetatakse aluseid ja happeid, milles suurem osa osakesi on dissotseerunud. Nõrk alus on ammoniaagi-vesilahus (pH=10,6) tugev alus on naatriumkloriid (pH=14,0), nõrk hape on äädikhape (pH=2,4) ja tugev hape on soolhape, lämmastikhape (pH1,0) 15. Millist ainet ja materjali nimetatakse tahkeks.: Materjale ja aineid, mis omavad avatud süsteemis kindlat kuju ja mahtu, nimetatakse tahkeks. Tahke aine normaaltingimustes ei voola. Tahke aine molekule ja ioone seovad omavahel tugevad jõud
rasvkoes või udaras. Loeng 16.detsember 2008 September-detsember 2008. a. Vatsa atsidoos On mäletsejaliste ainevahetushaigus, mis on seotud kergesti fermenteeruvate süsivesikute esinemisega vatsas. Normaalne vatsa pH on 6,5-7,0, selle tagab piisav efektiivne kiud ratsioonis. Normaalse vatsa pH juures LRH imenduvad verre kergesti, nad on dissotseerumata kujul. Vatsa pH langedes lenduvad rasvhapped hakkavad dissotseeruma. Dissotseerunud LRH-d imenduvad halvasti või üldse mitte, mis tõttu langeb vatsa pH veelgi. Vatsa pH langedes muutub mikroobne koostis ja produtseeritud rasvhapete suhe. Vatsa pH langedes alla normaalse surevad vatsas esmalt seened (Pungidae) ja tsellololüütilised bakterid, seejärel protozoad, ammonolüütilised bakterid ja prevaleerima jäävad piimhappebakterid. Vatsa atsidoosi soodustab järsk ratsiooni muutus. Väga sageli kannatavad selle all vastpoeginud lehmad
looma- ja taimeriigid. 15. Loomaraku ehitus. Põhilised loomsed koed. Iga rakk on ümbritsetud rakumembraaniga. Eukariootse raku sisemus on täidetud poolvedela tsütoplasmaga, milles leidub organelle. Enamikus rakkudes on üks tuum, mis reguleerib kogu raku elutegevust. Rakus sisemus on täidetud poolvedela aine- tsütoplasmaga. Selles on lahustunud paljud anorgaanilised ja orgaanilised ained. Enamik anorgaanilistest ainetest on katioonide ja ainioonde kujul dissotseerunud olekus. Anorgaanilised ained osalevad paljused biokeemilistes reaktsioonides ja tagavad ka raku sisekeskkonna püsiva pH. Tsütoplasmas on hulgaliselt madalamolekulaarseid orgaanilisi ühendeid: aminohappeid, nukleotiide, mono- ja oligosahhariide, orgaanilisihappeid. Samuti mitmeid ainevahetuse vaheprodukte, pigmente, regulaatoraineid ja lahustunud gaase. Tsütoplasma on pidevas liikumises ja seob kõik rakuorganellid ühtseks tervikuks. Avastati taimerakus 1831.aastal
· Erinev: Eukarüootides vaja basaalsete transkriptsioonifaktorite seondumine matriitsDNA-le, enne kui RNA polümeer liituda saab, prokarüootides pole neid faktoreid vaja. (Eukarüoodis on kolm erinevat RNA polümeraasi, prokarüoodis üks.) 59. Transkriptsiooni elongatsioon ja terminatsioon. · Elongatsioon: Prokarüoodis RNA ahela elongatsiooni katalüüsib RNA polümeraasi apoensüüm, millest on dissotseerunud sigma faktor. Sünteesitav RNA ahel eemaldub DNA ahelast, aga vahetult transkriptsiooni piirkonnas on DNA ja RNA kuni kolme nukleotiidi ulatuses paardunud. Eukarüoodis RNA polümeraas on vabanenud basaalsetest transkriptsioonifaktoritest ning järgneb elongatsioon sarnaselt prokarüoodi rakus toimuvale, kuid varases elongatsioonifaasis lisatakse 5' otsale 7-metüülguanosiin ,,müts", mille ülesandeks on
sinna seonduma basaalsed transkriptsioonifaktorid. Kui DNA promootoralale on seondunud kindlad transkriptsioonifaktorid, siis seondub RNA polümeraas. Erinevate RNA polümeraaside puhul on promootorelemendid ja sinna seonduvad transkriptsioonifaktorid erinevad. 59. Transkriptsiooni elongatsioon ja terminatsioon. Elongatsioon - RNA ahela elongatsiooni katalüüsib RNA polümeraasi apoensüüm, millest on dissotseerunud sigma faktor. Elongatsiooni käigus on DNA ahelad transkriptsiooni toimumise kohas teineteisest 18 aluspaari ulatuses eraldunud. RNA ahela polümerisatsioon toimub kiirusega 40 nukleotiidi sekundis. Sünteesitav RNA ahel eraldub DNA ahelast, vahetult transkriptsiooni toimumise kohas on DNA ja RNA aga kuni kolme nukleotiidi ulatuses paardunud. Transkriptsioonikompleksi stabiilsuse määrab eeskätt ära siiski mitte see paardumine, vaid DNA ja kasvava RNA ahela seondumine RNA polümeraasiga.
Kirjutage nende tasakaalustatud kõikvõimalikud tekkereaktsioonid. Vesinikhalogeniidhapete kasutamine. Vesinikhalogeniide saab elementide otsesel reaktsioonil: H2(g) + X2(g) 2HX(g). Laboris saadakse vesinikhalogeniide tavaliselt mittelenduva happe reaktsioonil sooladega. Vesinikhalogeniidid on värvusetud, terava lõhnaga gaasid. Flour- H2+F22HF/ 2F2+2H2O4HF+O2/F2+H2OHOF+HF/CaF2+H2SO4CaSO4+2HF. Suhteliselt nõrk hape, teised vesinikhalogeniidid on vesilahustes peaaegu täielikult dissotseerunud (ühed kõige tugevamad happed üldse). HF mood ka vesiniksooli. Fluor reageerib vesinikuga iseeneslikult plahvatusega. HF on alla 20 °C vedelik tänu vesiniksidemetele. Vesinikfluoriid söövitab klaasi ja lahustab silikaate.Vesinikfluoriidi kasutatakse fluoreeritud süsivesinike tootmisel. Lahustub vees piiramatult. Kloor- Värvusetu, terava lõhnaga, ärritava ja sööbiva toimega gaas, stabiilne ühend, gaasilises ja vedelas olekus on suhteliselt passiivne. H2+Cl22HCl. Kloor reageerib
ET VIIRUSED EI OLE RAKULISE EHITUSEGA, EI KUULU NAD EI EEL- EGA PÄRISTUUMSETE HULKA! Iga rakk on ümbritsetud rakumembraaniga. Eukariootse raku sisemus on täidetud poolvedela tsütoplasmaga, milles leidub organelle. Enamikus rakkudes on üks tuum, mis reguleerib kogu raku elutegevust. Tsütoplasma. Rakus sisemus on täidetud poolvedela aine- tsütoplasmaga. Selles on lahustunud paljud anorgaanilised ja orgaanilised ained. Enamik anorgaanilistest ainetest on katioonide ja ainioonde kujul dissotseerunud olekus. Anorgaanilised ained osalevad paljused biokeemilistes reaktsioonides ja tagavad ka raku sisekeskkonna püsiva pH. Tsütoplasmas on hulgaliselt madalamolekulaarseid orgaanilisi ühendeid: aminohappeid, nukleotiide, mono- ja 15 oligosahhariide, orgaanilisihappeid. Samuti mitmeid ainevahetuse vaheprodukte, pigmente, regulaatoraineid ja lahustunud gaase
Paisumisprotsessi esimesel poolel võib toimuda kütuse intensiivne rõhust jne. 8.Põlemisprotsessi arvutuse alused diiselmootori silindris; järelpõlemine kuna jätkub dissotseerunud molekulide assotsiatsioon Samas aurustuvad piisakeste perifeersed osakesed sisemistest põlemisprotsessi parameetrite praktilised väärtused. (lagunemine) ja koos sellega küllalt intensiivne soojuse eraldumine .
). 35 ja 10 heksameeride vaheline ala on enamasti 16-18 nukleotiidi ning selle nukleotiidne järjestus võib olla suvaline. Transkriptsiooni alguspunkt jääb 10 järjestusest 5-9 nukleotiidi allapoole. Valdavalt on esimeseks nukleotiidiks RNA ahelas (RNA molekuli 5´ otsas) puriin, seega kas adenosiin- või guanosiinnukleotiid. Transkriptsiooni elongatsioon RNA ahela elongatsiooni katalüüsib RNA polümeraasi apoensüüm, millest on dissotseerunud sigma faktor. Elongatsiooni käigus on DNA ahelad transkriptsiooni toimumise kohas teineteisest 18 aluspaari ulatuses eraldunud. RNA ahela polümerisatsioon toimub kiirusega 40 nukleotiidi sekundis. Sünteesitav RNA ahel eraldub DNA ahelast, vahetult transkriptsiooni toimumise kohas on DNA ja RNA aga kuni kolme nukleotiidi ulatuses paardunud. Transkriptsioonikompleksi stabiilsuse määrab eeskätt ära siiski mitte see paardumine, vaid DNA ja kasvava RNA ahela seondumine RNA polümeraasiga.
sidumisel ja keemilise reaktsiooni läbiviimisel - aktiivtsentri moodustab just ribosoomi-RNA (rRNA). - RNA on katalüütilise funktsiooni kandja („RNA“ maailma hüpotees – tekkis elu algselt RNA baasilt) - valgu sabad ei ulatu välja (nagu histoonidel), vaid lähevad rRNA struktuuri sisse või läbi – valk on siis ühel pool, saba teisel pool struktuuri. - et ribosoom saaks mRNA-ga seostuda, peab ta 5’ otsa seostuma nii, et subühikud oleks dissotseerunud ehk eraldi, - üks ribosoom sünteesib palju valku ja osaleb mitmes rakujagunemises - kui ribosoomi satub poolik mRNA, siis tuleb appi 10SaRNA (ssrA geeni produkt, mitusada nukleotiidi pikk, on aminoatsüleeritav). Sisaldab tRNA sarnast struktuuri. tRNA-l on T₃N₇₀ ja A nukleotiid terminaatori otsas. Aminoatsüleeritakse alaniiniga (esinevad Ala identsuselemendid). Moodustab nagu tRNA-gi: EF-Tu-ga komplekse ja seostub ribosoomi A-saiti, kui mRNA-d pole
). 35 ja 10 heksameeride vaheline ala on enamasti 16-18 nukleotiidi ning selle nukleotiidne järjestus võib olla suvaline. Transkriptsiooni alguspunkt jääb 10 järjestusest 5-9 nukleotiidi allapoole. Valdavalt on esimeseks nukleotiidiks RNA ahelas (RNA molekuli 5´ otsas) puriin, seega kas adenosiin- või guanosiinnukleotiid. Transkriptsiooni elongatsioon RNA ahela elongatsiooni katalüüsib RNA polümeraasi apoensüüm, millest on dissotseerunud sigma faktor. Elongatsiooni käigus on DNA ahelad transkriptsiooni toimumise kohas teineteisest 18 aluspaari ulatuses eraldunud. RNA ahela polümerisatsioon toimub kiirusega 40 nukleotiidi sekundis. Sünteesitav RNA ahel eraldub DNA ahelast, vahetult transkriptsiooni toimumise kohas on DNA ja RNA aga kuni kolme nukleotiidi ulatuses paardunud. Transkriptsioonikompleksi stabiilsuse määrab eeskätt ära siiski mitte see paardumine, vaid DNA ja kasvava RNA ahela seondumine RNA polümeraasiga.
annaabi.ee 
