diskursusanalüüsi peamistest tüüpidest ja koolkondadest (sulgudes on toodud lähenemisviise tähistavad levinud lühendid ja/või põhiautorite nimed; vt ka soovitatava kirjanduse nimekirja mõne koolkonnaga lähemaks tutvumiseks). Vestlus- ehk konversatsioonianalüüs (CA) Ajalooline ehk foucault'lik diskursusanalüüs (FDA) Retoorika analüüs (Michael Billig) Argumentatsiooni analüüs (Frans H. van Eemeren, Rob Grootendorst) Laclau ja Mouffe'i diskursuseteooria (Ernesto Laclau, Chantal Mouffe) Diskursiivne psühholoogia või diskursusanalüüs sotsiaalpsühholoogias, mõnedes käsitlustes ka diskursusanalüüsi briti suund (DASP; Jonathan Potter, Margaret Wetherell, Derek Edwards), sh o Kriitiline diskursiivpsühholoogia (Nigel Edley, Margaret Wetherell) Kriitiline diskursusanalüüs (CDA), sh o Prantsuse diskursusanalüüs (Michel Pecheux) o Kriitiline lingvistika (Michael A. K
See ongi diskursuse teooria keskne tees. Teades diskursuse reegleid jõuame järeldusele, et õiged ja kehtivad on normid, mille üle kõikide poolt kui õigete üle otsustatakse. See kehtib aga ainult ideaalsetes tingimustes; reaalselt olla ei saa. Diskursuseteooriaga on seotud rida probleeme. Probleem diskursuse teooria kui praktilise õigsuse/Õpärasuse teooria – seda võiks käsitleda kui diskursuseteooria staatuse probl. Me peame vahet tegema ideaalsel ja reaalsel diskursusel. Ideaalne diskursus on määratletav. Piiramatu aja, piiramatu osavõtjate arvuga, täielik vabadus, keelis mõisteline selgus, empiiriline informeeritus, rollivahetuse võimlikkus, leitakse vastus praktilistele küsimustele. Küsimus on selles, kas eksisteerib sisemine side ideaalse diskursuse ja avatud diskursuse vahel – jah. Praktilises
annaabi.ee 
