piisavaid meetmeid, mis välistaksid diskrimineerimise töökohal, töötajaid informeerinud ja taganud võrdset kohtlemist, lasub tööandjal kohustus töötajat kaitsta ning diskrimineeriv olukord võimalikult kiiresti lahendada. Selleks peab tööandja koguma informatsiooni, tuvastama diskrimineerimise ning looma ja rakendama meetmeid, et diskrimineerimine lõpetada ja tulevikus samalaadseid olukordi ära hoida ning ennetada. Juhul kui tööandja ei suhtu töökohal esinevasse diskrimineerimisse taunivalt ja jätab selle tähelepanuta, soodustab tööandja diskrimineerimist ja rikub ühtlasi oma kohustusi töötaja ees. Diskrimineerimisvaidlusi lahendab kohus või töövaidluskomisjon, lepitusmenetluse korras õiguskantsler. Samuti on võimalik diskrimineerimise küsimustes pöörduda soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poole, kes nõustab ja aitab inimesi, kes kahtlustavad, et neid on ebavõrdselt koheldud
Kooli ja õpikeskkonna üldisel atmosfääril on oluline mõju õpilaste suhtumisele erinevustesse. Seetõttu on tähtis, et ka kooli täiskasvanud hoolitsevad etnilise võrdõiguslikkuse põhimõtete teostumise eest. Linn hakkab töötajatele korraldama koolitusi diskrimineerimise äratundmise ja takistamise tõhustamiseks. Diskrimineerimise selgitamises ja järelvalves toimivad samad meetodid ja põhimõtted, mis kiusamisolukordade puhul. Kooli personal peab diskrimineerimisse ja rassismi sekkuma alati, kui seda märgatakse või sellekohast infot saadakse. Etnilise võrdõiguslikkuse tagamiseks diskrimineerimisolukorda selgitades oleks otstarbekohane kasutada tõlki. Seksuaalne kiusamine Seksuaalne tülitamine ja ahistamine haavavad indiviidi õigust isiklikule vabadusele ja enesemääramisele. Seksuaalne tähelepanu muutub tülitamiseks, kui seda jätkatakse, kuigi selle objektiks olev isik annab mõista, et peab seda solvavaks, vastumeelseks ja häirivaks
Rassismi all mõeldakse tavaliselt diskrimineerimist naha tooni ja teiste rassiliste tunnuste alusel, vahel loetakse rassismi all ka rahvuslike ja kultuuriliste tunnuste alusel diskrimineerimist. Sellisel juhul kasutatakse küll teisi termineid, nagu russofoobia ja antisemitism. Paljudes riikides on rassism olnud vägivalla, ksenofoobia ja isegi genotsiidi põhjustajaks. See tõttu võideldakse rassismi vastu väga agaralt, eriti Põhja-Ameerikas. 1940-ndate aastateni ei suhtutud rassilise diskrimineerimisse erilise halvakspanuga, alles pärast natsi Saksamaa rassipoliitikat hakkas rassism omandama halba kõla. Tänapäeval on rassiline võrdsus reguleeritud seaduste poolt. Seoses üha suureneva tööjõupuudusega on Eesti varsti sunnitud avama oma uksed võõrtööjõule. Need inimesed on teisest rahvusest, kultuurist ja võib-olla ka teisest rassist. Hetkel elab küll Eestis hulgaliselt venelasi, ukrainlasi ja teisi muulasi, kuid eestlaste kokkupuuted
toimuv alatihti ei huvita vene vähemust, pigem huvitab neid emamaal toimuv. Olulisel kohal on ka diskrimineerimine. Eelkõige peab vene vähemus diskrimineerimise all silmas nii formaalsete võrdsete õiguste puudumist poliitiliste õiguste ja hariduse kättesaadavuse osas kui ka võrdsete võimaluste puudumist, eelkõige ametliku info kättesaadavuse osas (RIP 2008-2013, lk 115). Diskrimineerimine väljendub vene vähemuse sõnul just suhtumises neisse ja riigi suhtumises diskrimineerimisse. Vene vähemus taotleb riigi kaudu diskrimineerimise vähendamist, mis tähendab seda, et riik julgustaks vene vähemust osana enda rahvast võtma. Õigusliku positsiooni koha pealt on vene vähemuse põhiprobleemiks teenuste kättesaadavus mitte eesti keelt kõnelevatele isikutele. Inimesed ei saa ennast ühiskonna osana tunda, kui neil puudub adekvaatne ligipääs dokumentidele ja andmetele, mis omakorda aeglustab
Ei oli vastanud 81 vastajat ehk 81%, ja omakorda 19 jaatavat vastust ehk 19% ( 11 naissoost ja 8 meessoost). Ehk siis peaks suurem hulk inimesi olema homoseksuaalsete abielude seadustamise poolt. Kuna küsimuste koostamisel ei pööranud me tähelepanu eitusele oma väites, siis võib juhtuda, et inimesed on meie küsimusest valesti ka aru saanud. seega ei julgeks me siinkohal kaugeleulatuvaid järeldusi sellest vastusest lugeda. Järgmine küsimustiku küsimus küsib konkreetselt suhtumisest diskrimineerimisse seksuaalse orientatsiooni tõttu: Arvan, et demokraatlikus riigis ei tohiks kedagi diskrimineerida seksuaalorientatsiooni tõttu. Nii 7 nais- kui ka 7 meessoostvastajat vastasid sellele küsimusele eitavalt. Ehk siis 14 inimest sajast (14%) arvab, et mingisugused piirid ja takistaused peaksid olema inimestele pandud, kui nende seksuaalne orientatsioon pole tavapärane ehk neile meeldivad omasoolised. Kui vaadata
Seda enam, et järelvalvesüsteem lubab diskrimineerituid igati kenasti kaitsta. Järelvalvefunktsiooniga tegeleb vastav komisjon, mille moodustavad erineva taustaga inimesed. Eesmärgiks ilmselt tagada võimalikult mitmekesine ja `õigete inimeste' kooslus. Komsijonile on tagatud juurdepääs informatsioonile, õigus nõuda seletusi jne. Kuigi komosjoni kuulub üsna suur hulk inimesi, leian, et otsuse tegemine võib siiski subjektiivseks kujuneda. Põhjuseks siinkohal ühiskonna suhtumine diskrimineerimisse. Miskipärast on sõna `feminism' tänases Eestis veel negatiivse kõlaga ning suurele hulgale inimestele seostub see fanaatiliste naisõiguslastega, kes kiivalt oma õiguste eest võitlevad. Veelgi enam, kohati jääb mulje, et feministe peetakse poolearulisteks. Seega, on vist naiivne loota, et avalikkus naiste diskrimineerimist ühiskonnas tunnistab. Just seetõttu kahtlen, kas diskrimineeritutel on piisavalt julgust, et komisjoni poole pöördumisega avalikkuse tähelepanu endale tõmmata
annaabi.ee 
