fruktoos ja galaktoos, disahhariididest sah-haroos, maltoos ja laktoos. Polüsahhariide võib jaotada kahte alarühma: inimese seedetraktis lõbustuvateks e. seeditavateks (tärklis ja glükogeen) ja mitteseeditavateks (tselluloos, hemitselluloos, pektiin ja protopektiin e. pektoos). Mõned autorid avaldavad arvamust, et pektiin ja mõnedes toiduainetes (kartulis, kapsas) sisalduv tselluloos inimese seedetraktis osaliselt siiski laguneb ja omastatakse organismi poolt. Mono- ja disahhariididel on magus maitse, mistõttu neid suhkruteks nimetataksegi. Suhkrute magusus on erinev. Kui sahharoosi (tavalise toidu-suhkru) magusust hinnata 100, siis samasuguse hulga fruktoosi magu-sus on 173, glükoosil 81, maltoosil ja galantoosil 32, laktoosil 16. Võrreldes teiste toitainetega on glükoos kõige kõrgemini omastatav energiaallikas. Glükoos on eriti vajalik ajurakkudele, kus ta on bioloogilise oksüdatsiooni tähtsaimaks substraadiks. Osa toidu süsivesikutest muutub
1) ekstratsellulaarne polüsahhariidide lõhustumine monosahhariidideks mikrobiensüümide poolt 2) intratsellulaarne seede monosahhariidide muutmine lendavateks rasvhapeteks rakusiseses ainevahetuses. Lenduvaid rasvhappeid on vatsas järgmiselt: äädikhape (65%), propioonhape (20%), võihape (15%). Tselluloosi ja hemitselluloosi seede lõpp-produktiks on valdavalt äädikhape, tärklisel propioonhape, mono- ja disahhariididel võihape ja piimhape. Vatsa bakterid ei lagunda dekstriine, seetõttu amülopektiin seedub vatsas halvasti (Kartuli- ja maisitärklis). Need lagundatakse peensooles maltaasi toimel. Iga 100 g seedunud süsivesikute kohta tekib 4,5 metaani s.o ca 7% kogu söödaenergiast. Kõige kiiremini imendub süsivesikutest suhkur, siis tärklis ja kõige aeglasemini tselluloos. 99% energiast saab lehm lenduvatest rasvhapetest, ülejäänud osa dekstriinidest.
annaabi.ee 
