Semantika uurimissuundi, uurimismeetodeid ja tulemusi. 60ndateni piirdus leksikaalne semantika ainult sõnaraamatuööga, seda tehakse ka tänapäeval. 1960ndatel generatiivse lingvistika esilekerkimisega sai semantikast iseseisev teadusharu. Sealt on see edasi arenenud, välja on arendatud mitmeid eri meetodeid ja lähenemisviise. Haldur Õim oli esimene moodsa semantika uurija ja arendaja. Ta jaotas sõnad tähenduskomponentideks ja analüüsis tundesõnu, eesmärgisõnu, psüühikasõnu, direktiivseid sõnu. Juba Õim nimetas mõiste semantiline teadmine, mis tähendab, et suhtleja on teadlik suhtlusobjektiks levast keelevälisest tegelikkusest. Renate Pajusalu on kongitiivse semanti uurija ja on avaramalt uurinud eesti keele põhisõnavara tähendust ja kasutamiset. Ta on lisaks paljudele teistele projektidele, raamatutele välja andnud ka kõrgkooliõpiku ,,Sõna ja tähendus" 2009. Teine samas valdkonnas tegutseja on Ilona Tragel, kes on uurinud eesti keele tuumverbe.
Sajandi 70ndatel aastatel esimese energiakriisi ajal tõdeti, et lõputult ei saa jätkuda energiakasv inimese kohta ja tuleb leida alternatiiv senisele muretule energiaressursside kasutuse kasvule. Inimesed mõistsid, et energia kokkuhoidmine ning sellega seotud tehnilised lahendused omandavad meie elu järgneval perioodil erilise tähtsuse. Need probleemid hakkavad puudutama meid kõiki nii üksikisikuna kui ka ühiskonna liikmena. Juba Euroopa Liidu loomise käigus võeti vastu rida direktiivseid dokumente, mis kohustasid kõiki liikmesriike suhtuma säästlikult loodusvaradesse ja välja töötama oma maal seadusandlikke akte selle tegevuse suunamiseks. Tänaseks on kogu Euroopas normiks pidev energiasäästu poliitika. Vastu võetud Euroopa Liidu direktiivid reguleerivad hoonete energiatõhusust ja energia lõpptarbimise tõhusust. Seega on iga inimese kodu selleks paigaks, kus algab energia mõistlik tarbimine. Sellises situatsioonis muutub iga üksik
annaabi.ee 
