Kõikidel riikidel , kes Napoleoni vastu sõdisid, pidid oma probleemid lahendama. Need olid seotud omavaheliste vastuoludega uue korra loomisele ja rahu kindlustamisel Euroopas. Vahetu taust oli Napoleoni kaotus ja alistumine mais 1814, mis tegi lõpu 25 aastasele peaaegu katkematule sõjale. Septembris 1814 asus Viinis kokku sõja võitnud riikide kongress , milles aga osalesid ka võitjate juures emigratsioonis viibinud uus Prantsuse kuningas koos oma diplomaadiga, hoolimata sellest, et Prantsusmaa oli sõja kaotanud. Kongress jätkus ka siis, kui Napoleon põgenes Elba saarelt ja sai sajaks päevaks uuesti Prantsuse valitsejaks. Kongressi on ka nimetatud Tantsivaks kongressiks, kuna sellel ajal tähistati sõja võitu. Tihti toimusid ballid, kus põhiliseks tantsuks oli valss. Põhilised osalejad: Austriat esindas välisminister vürst Metternich ja tema äraolekul parun Johann von Wessenberg
Kujutame ette, et on üks diplomaat härra C, kes esindab B-d. Diplomaat on saanud ahvardusi mitme nädala jooksul mingisugune ekstremistide grupp kavatseb mingit vägivalda tema vastu toime panna, sest neile ei meeldi selle riigi mõtted jne. Diplomaat C teatas riigi A, kus ta viibib, kõikidest ähvardustest. Ka riigi A luure on saanud infot selle kohta, kes on need isikud jne. Nad teavad ka kõiki detaile, mida nad tahavd teha diplomaadiga. Vaatamata diplomaadi tegevusele, ei tugevnda riik A julgeolekut tema suhtes ja ei väldi rünnakut diplomaadi vastu. Diplmaat lasti maha plaanipäraselt! Kas riik A vastutab selle eest, et härra C tapeti sellistes tingimustes? Jah, sest juba kui vaadata fakti, et kõik 4 riigid peavad tagama diplomaatide julgeoleku!! Ja see fakt veel lisaks, et riik ei teinud midagi
Tsehhoslovakkia. Kuigi alguses püüti seda lõhkuda sõprus- ja kaubanduslepingutega, sekkuti varsti relvadega, mistõttu Väike Antant veelgi tugevnes ning Mussolini hakkas toetama hoopis Albaaniat, Ungarit ja Bulgaariat. Samasse perioodi jäävad ka Mussolini head suhted Eestiga, kui Itaalia toetas koos nelja teise riigiga Eesti astumist Rahvasteliitu. Tänuks toetuse eest pälvis Mussolini koos mitme Itaalia riigitegelase ja diplomaadiga 29. aprillil 1925. aastal Vabadusristi 3. liigi 1.järgu. 1930-1935 Kümnendi alguses valitsenud ülemaailmne majanduskriis andis Mussolinile manööverdamisruumi. Ta soodustas Euroopas rivaalitsevate blokkide teket ja õhutas nendevahelist rivaalitsemist. Ise ei hoitud kummalegi poole, vaid nende käes oli lepitaja roll, tänu millele igast olukorrast kasu lõigati. Kõige suuremateks vaenupoolteks olid
annaabi.ee 
