antropogeensed. · Suurenenud biomass, mis võib omakorda põhjustada suuremat hapnikutarvet ning seega hapnikupuudust piiratud vees. `merejärvedes' ja Läänemeres. · Muudatused liigilises koosseisus alates ränivetikatest kuni flagellaatideni, kui N:Si suhe suureneb Põhjamere, Saksamaa rannikualadel. 4 · Toksilisus näiteks dinoflagellaat Gyrodinium aureolum põhjustas kalade suremise 1980 aastal Loch Fyne's; mõned dinoflagellaadid pole seotud eutrofeerumisega. Eutrofeerumise mõju Läänemerele: · suurenenud primaarproduktsioon · sagenenud vee õitsengud · suurenenud klorofülli a sisaldus · suurenenud orgaanilise aine sadenemine põhja · suurenenud makrobentose biomass ülalpool halokliini · sagenenud ja tugevnenud hapnikupuudus põhjakihtides · vähenenud vee läbipaistvus
. Mereliste fütoplankterite kohastumised riimvees: Mitmed Läänemere fütoplanktonis esinevad merelise päritoluga vetikad erinevad ookeanis elavatest liigikaaslastest õhema skeleti poolest (Skeletonema costatum, Stephanodiscus subsalsus). Seda tuleb vaadelda kohastumist erikaalu vähendamisele, mis võimaldab hõljumist madalama soolsusega vees. 1.2 Temperatuur. Paljud külmalembesed liigid esinevad peamiselt Läänemere põhjapoolsetes osades. Rida külmaveelisi mereliike (dinoflagellaat Peridiniella catenata, ränivetikad Chaetoceros holsaticus, Fragilaria cylindricus, Melosira arctica, Navicula grani, N. vanhöffeni, Nitzschia frigida) on levinud Läänemeres ja Valges meres, kuid puuduvad Põhjameres. Nende liikide levikut võib seletada kunagise ühendusega Läänemere ja Valge mere vahel. 1.3 Läänemere hoovused sõltuvad tuule suunast ja tugevusest. Veetaset tõstavad läänekaarte tuuled, seda alandavad idatuuled
µg/kg. Kuna ta on fosfororgaaniline ühend (muide ainus teadaolev looduslik), siis on tema toime sarnane selliste sünteetiliste pestitsiidide nagu paratioon või malatioon omaga. Erinevalt anatoksiin-a-st põhjustab anatoksiin-a(S) imetajatel nii tugevat süljevoolu kui ka kõhulahtisust, värinaid ning limavoolu ninast. neurotoksiline Põhiliselt Mehhiko lahe ja Florida poolsaare piirkonnas novembrist märtsini esinevat massilist kalade suremist põhjustab dinoflagellaat Ptychodiscus brevis, mis on mürgine teda lõpuste kaudu omastavatele kaladele, mitte aga koorikloomadele. P. brevis toodab kuumakindlaid lipofiilseid 10- ja 11- tsüklilisi polüeeterseid närvimürke brevitoksiin (brevitoxin) A, B ja C , mis põhjustavad juba mõni minut pärast dinoflagellaatidega saastatud koorikloomade söömist iiveldust, kõhulahtisust ja paresteesiat. Mürgistuse sümptomiteks on näo, suu ja kurgu
28. Koorikloomamürgid (paralüütiline ja neurotoksiline mürgistus) Koorikloomade toksiinid, mis põhjustavad paralüütilist kooriklooma mürgitust (PSP) on üle 20 struktuurselt sarnase imidasoliin-guanidiiniumalkaloidi, mida toodavad mõningad meres elavad dinoflagellaadid, magevee tsüanobakterid ning dinoflagellaaatidega seotud bakterid, mille koorikloomad on alla neelanud ning akumuleerinud. Tuntumad on saksitoksiinid (sinivetikas Aphanizomenon flos-aquae ja dinoflagellaat Alexandrinum tamartense jt.), neosaksitoksiin, anatoksiin (Anabaena flos-aquae) ja goniautoksiinid). Nimi saksitoksiin molluskist Saxidomus giganteus. Inimese närvisüsteem nende toksiinide suhtes ülitundlik. 1 mg saksitoksiini sissesöömine 1 kuni 5 150 g kaaluva rannakarbi koosseisus võib olla nõrgalt toksilise toimega, 4 mg saksitoksiini söömine aga fataalse lõpuga, kui ei saada kiiret abi.
annaabi.ee 
