Tekkimine onüleminek võimalikkuselt tegelikkusele ehk võimalikkuse teostumine. Asjade tekkimist eristas Aristoteles kahte moodi: Loomulikud on asjad, milles endis on liikumise allikas Kunstlikud on need asjad, milles ei peitu liikumise allikat. ARISTOTELESE ÕPETUSED Küsimusele miks? vastamiseks oli tema arvates neli võimalust: Mateeria iseärasusega, olemusest lähtudes, välise toimega, seatud eesmärgiga. Õnneliku elu eeldusteks nimetas Aristotelese loomutäiusi. Ta eristas dianoeetilisi (mõistuslikke) ja eetilisi loomutäiusi. Dianoeetilised loomutäisused on tarkus ja arukus Eetiline loomutäius on oskus valid kuldne kesktee asjades, mis pole head ega halvad. Kuna neid asju on palju, siis on ka eetilisi loomutäiusi palju. ARISTOTELESE ÕPETUSED Aristoteles uskus, et hing elusolenditel lihtsalt keha vorm ja peale surma see enam sellisena ei säili. Aktiivne intellekt on ainus hinge osa, mis on kehalisusest vaba ja see on igavene. Ilma selleta pole mõtlemine võimalik
Parim riigikord oli tema meelest midagi aristokraatia ja demokraatia vahepealset. pooldas riigivormi, mis ei ole omakasupüüdlikku eesmärgiga, vaid milles riigivõim teenib kogu ühiskonda. Ta uuris ka ilmastikku ja taevakehade liikumist. Seejuures uskus ta ka, et Maa on kerakujuline. Õnneliku elu eelduseks on inimese enda teatud omadused - loomutäiused. Ta eristas dianoeetilisi ja eetilisi loomutäiusi. Dianoeetilised loomutäiused on tarkus ja arukus. Eetiline loomutäius on oskus valida kuldne kesktee asjus, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Näiteks hirm ei ole iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta. Kui aga inimene liiga palju kardab, siis ta on arg.
1. Mateeria iseärasusega (nt saab klaasi purunemist seletada materjali õrnusega). 2. Olemusest lähtudes (nt saab kellegi heategusid seletada tema olemusega: ta ongi loomult hea). 3. Välise toimega (nt saab kellegi ninakirtsutamist seletada halva lõhnaga). 4. Seatud eesmärgiga (nt saab vihmavarju kaasavõtmist seletada sooviga vihma käes kuivaks jääda). Õnneliku elu eelduseks on inimese enda teatud omadused, mida Aristoteles nimetas loomutäiusteks. Ta eristas dianoeetilisi (mõistuslikke) ja eetilisi loomutäiusi. Dianoeetilised loomutäiused on tarkus ja arukus. Eetiline loomutäius on oskus valida kuldne kesktee neis asjus, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Kuna neid asju, mis iseenesest pole ei head ega halvad, on palju, siis on palju ka eetilisi loomutäiusi. Näiteks pole hirm iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta
Sellised on inimese valmistatud asjad: lauad, toolid, skulptuurid jne. Inimese tegevuse tulemusel realiseerub ainult üks olemus paljudest võimalikest. Millegi seletamiseks ehk küsimusele "Miks?" vastamiseks on Aristotelese arvates neli võimalust. Seletada saab: 1. Mateeria iseärasusega 2. Olemusest lähtudes 3. Välise toimega 4. Seatud eesmärgiga Õnneliku elu eelduseks on inimese enda teatud omadused, mida Aristoteles nimetas loomutäiusteks. Ta eristas dianoeetilisi ja eetilisi loomutäiusi. Dianoeetilised loomutäiused on tarkus ja arukus. Eetiline loomutäius on oskus valida kuldne kesktee neis asjus, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Kuna neid asju, mis iseenesest pole ei head ega halvad, on palju, siis on palju ka eetilisi loomutäiusi. Näiteks pole hirm iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta. Kui aga inimene liiga palju kardab, siis ta on arg.
Voorust omakorda mõistis Aristoteles hinge teatud toimimisvõimena. Kuivõrd erinevalt Platonist ei tunnista Aristoteles indiviidi hinge surematust, siis üksikisiku õnnelikkus on võimalik vaid siinpoolses elus. Kas inimene on tegelikult elanud õnnelikuna, saab selgeks alles elu lõpus, isegi järeltulijate käekäik on selles hinnangus oluline. Kõige täiuslikum õnnelikkus on autarkiline, iseenda loodud, maailmast maksimaalselt sõltumatu, õnnelikkus. Aristoteles eristab dianoeetilisi (dianoia aru) ja eetilisi voorusi. Dianoeetilised voorused on teoreetilise tegevuse voorused ja neid saab kujundada üksnes õpetamisega. Eetilised (ethos tavade ja kommete kaudu kujundatud eluviis) voorused kujunevad inimese sotsialiseerimise protsessis kooseluliste tavade ja kommetega harjudes; need, erinevatel rahvastel erinedes, peavad andma inimeste loomupärastele püüdlustele (vaadeldavas olukorras Aristotelese käsituses - mateeriale) kohase vormi
realiseerub üks neist. Iseeneslikult aga toolid, lauad jne ei teki. 11 Aristotelese teaduste (teadmiste) klassifikatsioon: 1) teoreetilised teadused (teadmised) [filosoofia, matemaatika, füüsika] 2) praktilised teadused(teadmised) [eetika, poliitika] ja 3) loomingulised teadused (teadmised) [kunstid, käsitöö harud] Rääkides õnnest ja vooruslikust elust, eristas Aristoteles dianoeetilisi ja eetilisi voorusi või loomutäiusi. Mõlemad peab inimene endas ise välja arendama sündides on meil need voorused vaid võimalikkusena olemas. Dianoeetilised voorused on seotud mõtlemistegevusega need on intellektuaalsed voorused. Sellisteks voorusteks on arukus ja tarkus. Arukust võiks seejuures nimetada praktiliseks elutarkuseks. Tarkus kitsamas tähenduses on aga võime mõtelda elukaugetest asjadest, teoretiseerida
annaabi.ee 
