Tunnetusteooria alused
Organismi eluajal
omandatava informtsiooni salvestamist, s.t isendi mälu püüti kaua aega peamiselt seletada
elektriimpulsside liikumisega, ent molekulaarbioloogia arenguga on tekkinud uute
neurobioloogias uusi arvamusi, et eluajal omandatud informatsioon salvestatakse närvisüsteemis
ja ajus samuti nagu geneetilinegi info nukleiinhapete ja valgu sünteesimise mehhanismidega.
Keeruliste mäluvormide häirete süstematiseerimine omab suurt praktilist tähtsust kliinikumis ja
on kasutusel diangostikas.
Psühholoogilised ja neurobioloogilised uuringud arenesid kogu aeg üksteisest eraldi, alles
viimastel aastakümnetel on need ühendatud ja 1800. aastatel Jacksoni, Wernicke ja Cajali
uuringud näitasid, et teatud ajuosades toimuvad muutused on aluseks ka kliinilistele muutustele ja
et aju eri osades on oma eriline tähsus üksteise suhtes: frontaalaju osas kahjustus on teistsugune
kui väikeajus. Tähtsaim osa mälu mehhanismide selgitamisel on ajukoorel ja hippokampusel
annaabi.ee 
