Akadeemiline Emakeele Selts pani tollal oma tegevusega aluse eesti murrete andmekogudele. Oluline on, et esimese Eesti riigi ajal valitud murdeuurimise teoreetilised suunad jäid mitmeti valitsevaks ka 20. sajandi teisel poolel. Selle mõistmine, mis on eesti murded ja mida tähendab eesti murdeuurimine, pärineb tänapäevalgi suuresti Saareste 1930. aastate töödest (eesti murdeuurimise ajaloo kohta vt Pajusalu jt 2002, 1.2). Uuel iseseisvusajal 1990. aastatel on siiski märgata eesti dialektoloogias murrangut, mis sai õigupoolest alguse juba 1980. aastatel. Murrangu paratamatuks taganttõukajaks on olnud traditsiooniliste eesti kohamurrete hääbumine. Tänapäeva Eestis toetub ajalooliste murrete uurimine juba vältimatult arhiivitööle. Murrete tasandumine eesti kõnekeele piirkondlikeks erijoonteks või parimal juhul emantsipeerumine uuteks kohalikeks kirjakeelteks, nagu Võru murde puhul, on toonud kaasa ka vajaduse uuelaadsete uurimismeetodite järele
- variaableid on uuritud eri kohtades. Teisisõnu: saame öelda, et kohas X on sotsiaalsed variaablid sellised, nende isoglossid sellised ja piirid kihtide vahel sellised. Kuid teises kohas võib olla teisiti. Ilmselt ei saa neid üle kanda, sest ühes kohas on ühed variaablid, teises teised ja piirid on kah erinevad. Samuti on ühes kogukonnas olulised ühed piirajad ja teises teised; - sotsiolingvistikas pole tegelikult püütud teha sellist uurimist, nagu dialektoloogias, st uurida mingit sotsiolekti väga põhjalikult, uurida kõiki variaableid ja sõnastada selle põhjal vastava kihi sotsiolekti erijoonte kogumid/normid analoogiliselt kohamureete erijoonte kogumitega. Pigem on püütud teha suuremaid teoreetilisi hüpteese ja üldistusi leitud varieerumise põhjal, st püütud olla teoreetiline keeletadus, mis toetub empiirilistele andmetele. Vaatamata eelnevale saame välja tuua mõned üldistused, mis on olulised ka eesti
annaabi.ee 
