Džainismi ajalugu
kultuuriks, mis hõlmas endas ka ilmikuid. Džainismi levik Ida-Indiast piki kaubateist India
lääneossa toimus umbes 1. saj eKr. Tähtsaim vana aja tõendusmaterjal džainismi kohta
Lääne-Indias on leitud Delhist lõunapool asuvast Mathura linnast, mis on peamist
karavaniteede ristumiskoht. Umbes tuhat aastat peale Mahavira tegevusaega kujutas
džainism endast ühtset (Bowker; 2005 lk 60). Džainismi ajaloo varases järgus lõhenes usund
kaheks peamiseks vooluks. Lõuna-Indias on peamine diagambara džainism, Edela-Indias
švetambara džainism. Kaks voolu lahknesid pärast Sauraštras 5. saj pKr koos olnud Valabhi
mungakogu (Partridge; 2006 lk 165). Peamine vaidlusküsimus puudutas askeetide riietust.
Umbes 5. saj pKr kujunesid välja kaks džainismi voolu, mis eksisteerivad ka tänapäeval.
Nendeks on svetambarad ehk „valgesse mässitud“, kes väidavad, et mungad peavad kandma
valget munga rüüd ning digambarad, „taevasse mähknud“, kes kinnitavad, et tõeline munk
annaabi.ee 
