Versailles`s langetatud otsused mõjutasid järgneva kahe aastakümne jooksul kogu Euroopa edasist arengut. Paljud ajaloolased on seisukohal, et just selle lepingu otsused sillutasid tee II maailmasõja puhkemisele. Versailles' rahulepinguga tehti Saksamaale liiga. Saksamaalt nõuti reparatsioone, kolooniate loovutamist Entante' riikidele oma rahva eraldamist Saksamaa riigist ehk Sudeedi piirkonna loovutamist Tsehhoslovakkiale ja kõigele sellele lisaks desarmeeriti Saksamad. Kõik need asjaolud ühtekokku olid seemneks, kust kasvas välja uus sõda. Aja jooksul moodustasid need faktid kohutava poliitilise relva, mis hiljem andis Hitleril võimaluse õigustada saksa rahva ees igat Versailles' rahulepingu rikkumist ja vägivallategu. Oli loodud ideaalne pinnas sakslaste rahvustunnetel baseeruva ideoloogia sünniks ja Hitleri võimuletulekuks. Enamuk saksa rahvast oli aga veendunud, et tegelikult ei kaotanud Saksamaa 1918
Versailles' rahulepingut peetakse üheks kõige tõenäolisemaks II.maailmasõja tekkepõhjuseks. Kõige kahjurohkem oli Versailles' rahuleping Saksamaale. Prantsusmaa nõudis I.maailmasõja lahingutegevusest tingitud kahjude eest Saksamaalt suuri reparatsioonimakse. Selle kohustuse täitmiseks, demilitariseeriti Reinimaa. Saksamaa pidi veel loovtama ligikaudu 1/8 oma aladest, seal hulgas ka Elssas ja Lotring. Lisaks kõigele sellele Saksamaa desarmeeriti. Neil võis olla vaid 100 000 sõdurit ning pidid loovutama põhiosa oma sõjarelvadest: tankid, allveelaevad, lennukid ning piirati ka laevastiku suurust. Samuti keelati neil kehtestada sõjaväekohustus. Ainult vabatahtlikud võisid olla sõjaväelased.tingimuste täitmiseks, demilitariseeriti Reinimaa. Kõige naljakam selle juures on see, et neid isegi ei kutsutud arutama antuid küsimusi, vaid neilt nõuti lepingu tingimusteta täitmist või muidu ähvardati jõu kasutamisega
Versailles' lepingu põhjal kuulutati, minumeelest äärmiselt ebaõiglaselt, sõjasüüdlaseks Saksamaa, kes pidi loovutama (ilma kolooniateta) 70 579 km² oma maast ja andma ära 6,5 miljonit elanikku. Hüvitama sõjakahjud ja maksma võitjariikidele olematut 233 miljardit kuldmarka reparatsioone. Kuna ta aga ei suutnud seda tohutut summat maksta, okupeerisid Prantsusmaa ja Belgia ka veel Düsseldorfi ja Ruhri alad. Peale kõige selle Saksamaa veel ka desarmeeriti (armee suurust piirati 100000 meheni ja relvastuses ei tohtinud olla tanke ega raskesuurtükke ning keelati üldine sõjaväe- kohustus. Keelatud oli ka omada õhujõude. Mereväes võis olla ainult 15 tuhat meest, kusjuures keelatud oli lahingulaevade, lahinguristlejate, lennukikandjate ning allveelaevade omamine.). Sakslastele tundus, et võitjad käitusid ebaõiglaselt, sundides neid nõustuma alandava rahulepinguga. Seepärast unistati Saksamaal võimalusest kaotus tasa teha
juuni okupatsiooni algus · Sisse toodi täiendavad väeüksused · Blokeeriti sadamad ja kehtestati kontroll sidekanalite üle · Kontrolli alla võeti Tallinn · Keelustati rahvakogunemised ja meeleavaldused · Eraisikud pidid loovutama relvad · 21. Juuni 1940 · Eesti valitsuse vastased meeleavaldused · Nõuti NSV Liidu meelset valitsust · Võeti üle tähtsad ametiasutused ja politseijaoskonnad · Vabastati poliitvangid · Desarmeeriti Eesti armee · J. Ulumetsa valitsus vahetatakse J.Varese-Barbaruse nukuvalitsuse vastu. 3. Muudatused riigikorralduses ja juhtimises okupatsioonide ajal 1940-1941 muudatused: · Valitsemiskorralduses Said võimule vasakpoolsed. Tehti uus põhiseadus. Opositsioonis olevad haritlased (eelneva võimu vastased ) Saadeti laiali riigikogu. Valimised tehti varem. Võimu saavad kommunistid. · Majanduses Käsumajanduse poliitika
21.juuni vahetati välja valitsus. Täpselt selle sama päeva õhtul, määras Moskva rahvavalitsuse eesotsa Johannes Vares-Barbaruse ning ministrikohtadele sotsialistlike vaadetega haritlasi.Tekkis relvastatud mäss, mille tagajärjel okupeeriti parlamendihoone, paljud vanglad ning politseijaoskonnad ja võeti enda kontrolli alla sideasutused. Peale uue valitsuse määramist hakati lammutama ühiskondlikke organisatsioone ja tsiviilühiskonda kandvaid osi. Eesti armeeüksused desarmeeriti ja kõrgem väejuhatus kõrvaldati ametist, laiali saadetud Kaitseliidu asemele moodustati okupantide poolt kontrollitud Rahva Omakaitse. Juulikuus toimusid mittedemokraatlikud Riigivolikogu valimised, mille võitsid kommunistid poolthäältega 92,3% ( konkureerivaid parteid polnud lubatudki). 21.juuli kuulutas Riigivolikogu Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks ja 6.august võttis NSVL Ülemnõukogu ENSV NVSL kooseisu. Martin Raudsepp
1934. aastal riigipöördega võimu haaranud Päts-Laidoneri reziimi asemel oleks seaduslikel valimistel kas üksi või koalitsioonis tulnud võimule vabadussõjalased? On alust arvata, et nemad kui nooremad, dünaamilisemad ja patriootlikumad oleksid teadvustanud N. Liidu ohtu selgemalt kui inertsevõitu Pätsi reziimi juhtpoliitikud ja ajanud ka aktiivsemat välis- ja kaitsepoliitikat. Kas ja mida see muutnud oleks, ei ole võimalik öelda. Niisiis pärast 1940. aasta juunipööret desarmeeriti Eesti armeeüksused ja senine kõrgem väejuhatus kõrvaldati ametist. Eesti sõjavägi korraldati ümber Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks, paljud vanemohvitserid represseeriti. Tsiviilelanikkonna vastu rakendati terrorit, mis tipnes küüditamisega 14-16. juunil 1941, mil Siberisse deporteeriti ca 10 tuhat isikut. Kui algas sõda N. Liidu ja Saksamaa vahel, läksid väga paljud eesti mehed metsa, kus koondusid endiste Eesti sõjaväelaste ja Kaitseliidu
3.Anda Reini vasaku kalda Kehl, Koblenz ja Köln liitlastele; 4.Allutada Saksamaa kolooniad Rahvasteliidule; Versailles' lepingu põhjal pidi Saksamaa loovutama (ilma kolooniateta) 70 579 km² oma maast ja andma ära 6,5 miljonit elanikku.Hüvitama sõjakahjud ja maksma võitjariikidele 233 miljardit kuldmarka reparatsioone. Kuna ta aga ei suutnud seda tohutut summat maksta, okupeerisid Prantsusmaa ja Belgia ka veel Düsseldorfi ja Ruhri alad. Peale kõige selle Saksamaa veel ka desarmeeriti. Ta sai õiguse pidada vaid 100 tuhat kerge relvastusega Reichswehri sõdurit, mille relvastuses ei tohtinud olla tanke ega raskesuurtükke ning keelama üldise sõjaväekohustuse. Keelatud oli omada õhujõude. Mereväes - Reischsmarine - võis olla ainult 15 000 meest, kusjuures keelatud oli lahingulaevade, lahinguristlejate, lennukikandjate ning allveelaevade omamine. Rahvasteliit
suveräänsust oma territooriumi ja elanikkonna üle. Tekkis (rahvus) riigi mõiste ja hakati kujundama tänapäeval tuntud rahvusriigi mudelit. Eelnevate lausete põhjal võib selgelt järeldada, et Vestfaali rahuleping ei kätkenud endas ühtegi okupatsiooni ega desarmeerimise tingimust. Samuti ei pandud Vestfaali rahulepinguga Saksamaale ühtegi rahalist kohustust. Versailles rahulepinguga seevastu desarmeeriti ja okupeeriti Saksamaa alad, samuti pidi Saksamaa tunnistama end sõjasüüdlaseks ja maksma reparatsioonimakse. Mõlemad rahulepingud püüdlesid üldise rahu poole ehk soovisid kaotada sõjalise jõu rakendamise maailmas ning mõlemad rahulepingud kukkusid selle eesmärgi saavutamisel läbi. Vestfaali rahulepingule järgnesid mitmed sõjad, mis reguleerisid ümber riikide territooriumi ja tähtsuse maailma mastaabis. Versailles rahuleping sätestas Saksamaa
välispoliitilisse isolatsiooni. Teise maailmasõja puhkedes kuulutas Eesti end neutraalseks ning ei korraldanud mobilisatsiooni ega teinud muid ettevalmistusi võimaliku välisagressiooni tõrjumiseks. Vahetult pärast uue valitsuse ametissenimetamist alustasid okupandid iseseisva Eesti riigiaparaadi, kohtu ja korrakaitsesüsteemi, omavalitsusorganite, ühiskondlike organisatsioonide ja teiste tsiviilühiskonna kandvate osade kavakindlat lammutamist. Eesti armeeüksused desarmeeriti ja kõrgem väejuhatus kõrvaldati ametist, laiali saadetud Kaitseliidu asemele moodustati okupantide poolt kontrollitud Rahva Omakaitse. Repressioonid kasvasid peagi arreteerimisteks ja küüditamisteks, mille käigus saadeti Nõukogude hävituslaagritesse (GULagi) ametist vabastatud tsiviil ja sõjaväejuhid (teiste hulgas president Päts ja ülemjuhataja Laidoner). Poliitilistest erakondadest lubasid uued võimud tegutseda vaid põranda alt väljunud Kommunistlikul Parteil
noorem vend. Konspiratiivkorterisse aadressil Rahukohtu 2 oli kogunenud 17-meheline löögirühm, kelle hulgas oli palju Tsentrosojuzi ja Dobrofloti töölisi. Nad alustasid rünnakut Toompea lossile, riigivanem Friedrich Akeli majale Toompeal ja siseminister Karl Einbundi majale Kaevu tänaval. Toompea lossis arreteeriti vahisõdurid, lossis arreteeriti teenijaid ja juhuslikke möödakäijaid. Riigikogu ja valitsuse ruumidesse aga sisse tungida ei jõutud. Riigivanema maja ees desarmeeriti samuti tunnimehed, siis tungiti majja sisse Akelit otsima. Akel aga põgenes ruumist ruumi, lukustades enda järel uksi, mille avamiseks kulus mässajatel väga kaua aega. Siseministri maja üritati rünnata granaatidega, mis aga põrkusid aknapiidalt tagasi, mispeale mässajad põgenesid. Riigivanematki ei õnnestunud tappa, küll aga tapeti majast möödasõitnud Toomkooli inspektor Eduard Grünwald koos autojuhi Heinrich Burmeisteriga. Kell 7
4.10.1919 - II Balti Konverents. Selle tulemusena tegid Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude Venemaale ühise ettepaneku rahuläbirääkimiste alustamiseks. Soome tahtis rahuläbirääkimiste alustamise küsimuse Eduskunnale arutamiseks anda. Hiljem selgus, et Läti ja Leedu ei soovi veel Nõukogude Venemaaga rahu läbirääkimistele asuda. 11.11.1919 - Valitsus otsustas kõigilt taganevatelt Loodearmeelastelt relvad ära võtta. Loodearmee (venevalged) desarmeeriti. 16.11.1919 - Venelased alustasid üldist pealetungi Viru rindel. 39 RAHU LÄBIRÄÄKIMISED 19.11.1919 - Tõnissoni valitsus võttis vastu otsuse alustada Nõukogude Venemaaga rahuläbirääkimisi. Selleks moodustas valitsus erilise rahu saatkonna Eesti esimesest välisministri Jaan Poska juhtimisel. Saatkonda kuulusid neli liiget Piip, Seljamaa, Püümann ja Soots.
Kuigi Inglismaal jäi parlamendi mõju varauusajal märksa suuremaks kui mandri-Euroopa seisuslikel esinduskogudel, viis Henry VII läbi parlamendi koosseisu puhastuse, saavutamaks seal kuningavõimu toetavate uusaadlike (gentry) ülekaalu. Suuraadli mõju piiramiseks määras kuningas krahvkondades ametisse peamiselt väikeaadli hulgast pärit rahukohtunikud, kelle kätte koondus nüüd võim kohtadel. Rooside sõjast eluga pääsenud kõrgaadlike linnused lammutati ja desarmeeriti: suurtükk kuulutati kuninglikuks relvaks. Varauusaja alguses jagunes Suurbritannia saar Inglismaa ja Sotimaa kuningriigi vahel. Inglise Tudorid püüdsid laiendada oma võimu nii põhjapoolsele Sotimaale, mida valitses Stuartite dünastia kui ka läänepoolsele naabersaarele Iirimaale, kus tuli jagada võimu iirlastest suurmaaomanikega, kes korraldasid jätkuvat vastupanu sõltumatuse kaitseks. Henry VIII ja reformatsioon Inglismaal
nis kui ka oktoobris 1919 osa võtma Vene valgete pealetungist Petrogra- dile. Mõlemad katsed lõppesid lüüa- saamisega. Kaotusi kandsid ka Eesti väed. Lõpuks valgete armee internee- riti ja desarmeeriti Eestis. 1919. aasta suvel tekkis Eestil relva- konflikt Lätit okupeerinud ja sealsete baltisakslaste toetusel nukuvalitsuse loonud Saksa vägedega. 1919. aasta 5. Johan Pitka (18721944), Eesti kontr- admiral; Eesti mereväe looja ning juunist kuni 2
annaabi.ee 
