on sageli aluseks evolutsiooni uurimisel Nukleaaside katalüüsitud RNA ja DNA ensümaatiline hüdrolüüs Nukleiinhapete struktuuri iseloomustamisel ja funktsiooni analüüsil on sageli vajalik suurte nukleiinhapete molekulide fragmenteerimine Näiteks primaarstruktuuri analüüsil rekombinantsete DNA molekulide genereerimisel Ajalooliselt 3 meetodit ensümaatiline hüdrolüüs happeline hüdrolüüs (DNA, kaasneb depuriinimine) aluseline hüdrolüüs (RNA) Nukleaasid Ensüümid, mis katalüüsivad fosfodiestersideme hüdrolüüsi Funktsioone nukleiinhapete degradatsioon kahjustuste, võõra DNA sissetungi korral jm Mõned nukleaasid on DNA või RNA spetsiifilised, mõned järjestusspetsiifilised, mõned mittespetsiifilised DNaas desoksüribonukleaas, hüdrolüüsib DNA molekule RNaas ribonukleaas, hüdrolüüsib RNA molekule Nukleaasid
väjalõige või valepaardumise parandamine), rekombinatsioonist sõltuv parandamine (homoloogne rekombinatsioon, mittehomoloogne DNA otste ühendamine) Nukleotiidide muutused, mis nõuavad DNA parandamist. Oksüdatiivne kahjustus- lämmastikaluse kaksiksidemetele, suhkru sturktuurile Hüdrolüüs- fosfaatrühmle, riboosi ja lämmastikaluse sidemele, lämmastikaluse aminorühma sidemele Metülatsioon- lämmastikaluse aminorühmale DNA iseeneslik kahjustus. Depuriinimine ja desamiinimine hüdrolüüsi teel. Depuriinimine-lämmastikaluse eemaldumine suhkru küljest Desamiinimine- lämmastikaluse aminorühma asendamine hapnikuga Radiatsiooni ja kemikaalide poolt põhjustatud DNA kahjustused. Tümiini dimeeride ja O6-metüülguaniini teke ja parandamine. Kõrvutiasetesevate tümiinide vahele tekib side, sideme lagundab fotoreaktiivne ensüüm O6-metüülguaniini puhul tooimub guaniini alküleerimine(metüülgrupp lisatakse hapniku juurde)
parandada kõige sagedamini toimuvaid muudatusi – hapnik reageerib väga kergesti, tekitab oksüdatiivseid kahjustusi hemoglobiinile, sest uut RNA-d ei tule erütrotsüüti ja neid on vaja parandada. DNA erinevad kahjustused: 79 1) deamiinimine – reageerimine H2O-ga. Reageerivad aminogruppidega ja deaminaasid deamineerivad. Toimub ka normaalselt (kahjustamata). Adenosiini deaminaas. C→ U-ks 2) depuriinimine G-rühm + H2O →G + rühm. Lämmastikalus eemaldatakse - G nukleotiidi reageerimine veega – G on atakteeritav hapnikuradikaalide poolt. Tekivad DNA-d alküleerivad ühendid. 3) G oksüdeerimine – GO, alküleerimine või deamineerimine (iga asi kindlas kohas) 4) pürimidiini dimeerid (dT) – tekivad ühe ahela järjestikuse pürimidiini vahel (kovalentne side). Tsütosiini ja tümidiini dimeerid tekivad UV toimel. Tümidiini-dimeeri teke võib tekkida väga kergesti UV toimel (nt
annaabi.ee 
