normaalseisund. Sarnaselt teiste haigustega (näiteks südamehaigused) avalduvad ka depressiivsed häired erinevate vormidena. Depressiooni vorme ei jaotata ainult raskusastme põhjal, vaid ka haiguse kulu ja seda mõjutavate faktorite järgi. 4 Sümptomid ja tunnused Depressiooni sagedasemad kehalised sümptomid: Depressiivsetel haigetel Tervete %- Sümptom %-s s Väsimus, energiapuudus 85 40 Peavalud, valud peas 64 48 Peapööritus, 60 14 minestustunne,tasakaaluhäired Raskus või nõrkustunne kehas 57 23
Insomnia korral on peamisteks kaebusteks: 1) uinumisraskused; 2) katkendlik uni (une säilitamisraskused); 3) liigvarajane ärkamine hommikul. Insomnia diagnoosimisel ei saa alati lähtuda une tegeliku kõrvalekalde astmest, kuna esinevad olulised individuaalsed erinevused unevajaduses. Insomnia levik: Erinevatel põhjustel tekkivat insomniat võib lugeda üheks kõige sagedasemaks inimesel esinevaks tervisehäireks (1). Insomnia on sagedane sümptom depressioonide korral: depressiivsetel on insomniat 2 korda sagedamini kui mittedepressiivsetel (1). 5 Hüpersomnia Hüpersomnia on unehäire, mille peamiseks vaevuseks on liigne unisus taotletud ärekvelolekuajal ning pikenenud uneperiood (1). Hüpersomnia on ülemäärase päevase unisusega ja unehoogudega või pikenenud virgumisperioodiga seisund (ei tule arvesse ebapiisava une korral) (1).
·armusuhete purunemine ·negatiivne seksuaalne kogemus ·pidev kritiseerimine vanemate ja õpetaja poolt ·pinged perekonnas ·rahapuudus ·soov olla üliedukas ·mure oma tuleviku pärast Depressiivne laps võib teeselda haiget, keelduda kooli minemast, klammerduda täiskasvanu külge või muretseda, et ema või isa võivad ära surra. Suuremad lapsed muutuvad pahuraks, neil tekivad kooliprobleemid, nad muutuvad pessimistlikuks, halvatujulisteks ning tunnevad, et neid ei mõisteta. Depressiivsetel lastel tekivad ka keskendumisraskused, väga tüüpilised on ka valud, näiteks kõhu-ja peavalud, millele ei leita seletust. Kui tüdrukud muutuvad kurvameelseteks, siis poistest saavad `pahad lapsed`, kes aga tegelikult ihkavad tähelepanu. Märgid, mis näitavad, et noorel inimesel on depressioon, on järgmised: ·kõhnub või tüseneb märgatavalt ·sageneb pea-või kõhuvalu ·kaebab pidevalt väsimust ·on apaatne ·magab rohkem või vähem tavalisest ·eelistab üksindust
väikeste tilkadena satub tõrv ka sõrmedele ja tungib nahast läbi. Seepärast kaovad nii lõhn kui ka värv inimese kätelt alles väga pika aja jooksul suitsetamise lõpetamise järel. Lisaks sellele, et teismelisena hakatakse suitsetama sõpradega samastumise soovist, võib see olla ka viide algavale depressioonile. Depressioon põhjustas ka sagedamini taasalustamist, kui oldi juba otsustatud loobuda. On huvitav, et paljud nikotiini ärajäämanähud imiteerivad depressiooni, kuid depressiivsetel patsientidel on nendeks enamasti unehäired ja väsimus, aga ka kaalu tõus (80 kuni 90 %), seevastu subjektiivne depressioonitunnus on huvipuudus ja rõõmutus. Suitsetamine suurendab ka ohtu end ära tappa. Suitsetajate seas on suitsiidikatseid isegi kaks korda rohkem kui mittesuitsetajatel, suitsiidimõtteid 1,4 korda rohkem. Suhteline risk on väiksem kui depressiooni puhul, kuid suurem kui skisofreenia puhul. (Alasoo, 12.09.2004)
4. UNEÄREVUS – ärevust ja hirmu põhjustavad unenäod, mida hiljem väga detailselt mälestatakse, metaanalüüs: esineb enam noortel ja täiskasvanutel naistel vr meestega. Minimeerida võimalikke vallandajaid nagu hirmutavad filmid, kofeiin, alkohol, hiline söömine, magamatus. Akende lukustamine jms turvameetmed. Uni ja depressioon Depressiivsetel patsientidel uinumisraskused, vähem aeglast und (NREM3), vähenenud REMi sisemise latents ja suurenenud REM osakaal, palju ärkamisi ja varajane ärkamine – vähenenud uneefektiivsus. REM deprivatsioon võib depressioonosümtomeid ajutiselt leevendada. Primaarne insomnia : suurenenud risk, et järgneb depression. Insomniat on seotatud ka depressiooni kauasema kestusega, relapsiga. Teisalt, unehäireid loetakse depressiooni põhisümtomeiks, mitte seotud või
aja jooksul suitsetamise lõpetamise järel. (Smoke: A Global History of Smoking (2004) edited by Sander L. Gilman and Zhou Xun) Lisaks sellele, et teismelisena hakatakse suitsetama sõpradega samastumise soovist, võib see olla ka viide algavale depressioonile. Depressioon põhjustas ka sagedamini taasalustamist, kui oldi juba otsustatud loobuda. On huvitav, et paljud nikotiini ärajäämanähud imiteerivad depressiooni, kuid depressiivsetel patsientidel on nendeks enamasti unehäired ja väsimus, aga ka kaalu tõus (80 kuni 90 %), seevastu subjektiivne depressioonitunnus on huvipuudus ja rõõmutus. Suitsetamine suurendab ka ohtu end ära tappa. Suitsetajate seas on suitsiidikatseid isegi kaks korda rohkem kui mittesuitsetajatel, suitsiidimõtteid 1,4 korda rohkem. Suhteline risk on väiksem kui depressiooni puhul, kuid suurem kui skisofreenia puhul. Kahjuks jäävad suitsetamisest põhjustatud kahjustused inimesele terveks eluks
Depressiivsete inimeste põhiprobleem on see, et nad on oma partnerist suuremas sõltuvuses kui teised tüübid. Nii oma valmiduse, armastamisvõime kui ka vajaduse tõttu olla armastatud. Kui keegi inimene vajab teist inimest tungivalt, siis püüab ta seda distantsi nende vahel kõrvaldada, vähendada. Kui võrrelda skisoidse tüübiga, siis skisoidsete joontega isikule tähendab distants kindlus- ja sõltumatustunnet, kuid depressiivsele inimesele tähendab see ohtu ja üksijäämist. Depressiivsetel inimestel domineerib erineval kujul kaotushirm, hirm lahusoleku, mahajätmise ees ja seetõttu nad püüdlevad hästi lähedase seotuse poole. Oma minaks saamine tähendab paratamatult teistest teisitiolekut ja mida rohkem inimene erineb teistest, seda vähem on tal võimalusi kaitsvasse massi põgeneda, mis annab turvatunnet. Seetõttu depressiivsete joontega inimesed loobuvad ise sellest iseseisvaks minaks saamisest või üritavad takistada seda oma partneril
Püsiärevus kujutab endast kontiinumit ning kõrge püsiärevusega inimesed peaksid olema sotsiaalselt ülitundlikud ning madala püsiärevusega inimesed peaksid olema sotsiaalselt vähetundlikud. Sundmõtete mõtlemine võib kõrge püsiärevuse korral domineerida ka väljaspool sotsiaalseid situatsioone. Ärevuse ja depressiooni kattuvust on hinnatud 20 70 % -ni (Petersen jt, 1993). Seetõttu pole ime, et ärevuse eeldused on ka depressiooni eeldusteks. Nii ärevatel kui ka depressiivsetel inimestel on negatiivsed enesestmõistetavad teooriad maailma kohta, liigse enesekriitilisuse tendentsid (Blatt, 1995) ja kontrolli tajutud kadumise tunne (Chorpita & Barlow, 1998). Pessimism ja ärevus erinevad depressioonist selle poolest, et depressiivsed inimesed tegelevad enesetapumõtetega, mida pessimismi ja ärevuse korral pole. Ärevuse bioloogiline komponent Andmed osutavad püsiärevuse pärilikkusele. Gray mudeli (Gray, 1982; Gray & McNaughton, 1996) kohaselt on tendents aju teatud
Depressiivsete inimeste põhiprobleem on see, et nad on oma partnerist suuremas sõltuvuses kui teised tüübid. Nii oma valmiduse, armastamisvõime kui ka vajaduse tõttu olla armastatud. Kui keegi inimene vajab teist inimest tungivalt, siis püüab ta seda distantsi nende vahel kõrvaldada, vähendada. Kui võrrelda skisoidse tüübiga, siis skisoidsete joontega isikule tähendab distants kindlus- ja sõltumatustunnet, kuid depressiivsele inimesele tähendab see ohtu ja üksijäämist. Depressiivsetel inimestel domineerib erineval kujul kaotushirm, hirm lahusoleku, mahajätmise ees ja seetõttu nad püüdlevad hästi lähedase seotuse poole. Oma minaks saamine tähendab paratamatult teistest teisitiolekut ja mida rohkem inimene erineb teistest, seda vähem on tal võimalusi kaitsvasse massi põgeneda, mis annab turvatunnet. Seetõttu depressiivsete joontega inimesed loobuvad ise sellest iseseisvaks minaks saamisest või üritavad takistada seda oma partneril. Nad üritavad teha ise
vanemate vahel, kes on raske iseloomuga (peab nende tujusid ära arvama) või ebaküpsed. Enne kui ta iseennast leiab, tõugatakse ta teise rolli. 17. Depressiivne isiksus Üldiseloomustus Põhineb teisel hirmu põhivormil ehk hirmul isoleerituse, mahajäetuse, hüljatuse, turvatunde puudumise ees. Aga see sisaldab ka hirmu saada iseseisvaks minaks (individuatsioon). Depressiivsete inimeste põhiprobleem on see, et nad on oma partnerist suuremas sõltuvuses kui teised tüübid. Depressiivsetel inimestel domineerib erineval kujul kaotushirm, hirm lahusoleku, mahajätmise ees ja seetõttu nad püüdlevad hästi lähedase seotuse poole. Oma minaks saamine tähendab paratamatult teistest teisitiolekut ja mida rohkem inimene erineb teistest, seda vähem on tal võimalusi kaitsvasse massi põgeneda, mis annab turvatunnet. Seetõttu depressiivsete joontega inimesed loobuvad ise sellest iseseisvaks minaks saamisest või üritavad takistada seda oma partneril
57. Isiksuse ja haiguse erinevad mudelid. Ebatervislik eluviis Isiksus võib viia haiguseni läbi ebatervislike eluviiside. Näiteks mõned inimesed hakkavad kroonilisest ängistusest suitsetama, see aga suurendab kopsuvähi saamise riski mitmekordselt. Seega on sel juhul ängistus kaudne põhjus haigusele. Samas ängistuse ravimisel ei pruugi olla tulemusi, kui inimene suitsetamist maha ei jäta. Paljud isiksuse probleemid kutsuvad esile ebatervislikke eluviise. Depressiivsetel, impulsiivsetel, neurootilistel inimestel võib tõenäolisemalt välja kujuneda tõsine söömishäire, alkoholism või nad võivad kergemini langeda narkootikumide küüsi. Seega peaks haiguste ja isiksuse vahelisi seoseid käsitsevad uurimused arvesse võtma ebatervislikke elukombeid. Kahjuks paljud taolised uurimused seda ei tee. Haiguse põhjustatud isiksusemuutused Osa seoseid haiguste ja isiksuse vahel tõusevad esile, kuna kindlad aspektid isiksuses on esile kutsutud haiguse poolt
Depressiivsete inimeste põhiprobleem on see, et nad on oma partnerist suuremas sõltuvuses kui teised tüübid. Nii oma valmiduse, armastamisvõime kui ka vajaduse tõttu olla armastatud. Kui keegi inimene vajab teist inimest tungivalt, siis püüab ta seda distantsi nende vahel kõrvaldada, vähendada. Kui võrrelda skisoidse tüübiga, siis skisoidsete joontega isikule tähendab distants kindlus- ja sõltumatustunnet, kuid depressiivsele inimesele tähendab see ohtu ja üksijäämist. Depressiivsetel inimestel domineerib erineval kujul kaotushirm, hirm lahusoleku, mahajätmise ees ja seetõttu nad püüdlevad hästi lähedase seotuse poole. Oma minaks saamine tähendab paratamatult teistest teisitiolekut ja mida rohkem inimene erineb teistest, seda vähem on tal võimalusi kaitsvasse massi põgeneda, mis annab turvatunnet. Seetõttu depressiivsete joontega inimesed loobuvad ise sellest iseseisvaks minaks saamisest või üritavad takistada seda oma partneril. Nad üritavad
seid signaale ja neid peamiseks ehituskiviks. See hõlmab hulka spetsiifilisi oskusi: eesmärkide enese jaoks õigesti valimine, tähelepanuvõime, pidurdusprotsesside ja afektide reguleerimine, interpreteerida. enesevaatlus, aja planeerimise oskus. Mõningatel juhtudel võivad need os- kused olla pärsitud, kuna aju biokeemiline tasakaal on häiritud (näiteks hüperaktiivsetel ja tähelepanuhäirega lastel või depressiivsetel inimestel). On selge, et keeruliste elueesmärkide realiseerimise juures mängib olulist rolli just enesejuhtimise oskus, mis on aga inimestel väga erinev. Inimese eesmärgid ja väärtused mõjutavad eneseregulatsiooni ja moti- vatsiooni. Inimese motivatsioonis mängib olulist osa tema enesetõhususe
annaabi.ee 
