Selle kohaselt küüditati Eestist kokku 9146 inimest, nendest 3173 arreteeriti ja 5978 saadeti asumisele.1 Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat andis instruktsioonid ja korraldused küüditamise läbiviimiseks. Eesti rahva küüditamist korraldas ja juhtis "troika" ehk kolmik, eesotsas Boris Kummiga. Andmete kogumist ja nimekirjade koostamist alustati 1940/1941 aasta talvel.2 14. juuni küüditamine tõi esimese suurema vapustuse. Peale deporteerimist jäid paljud talud tühjaks, kes varjas end kaugemal metsas, kes rukkipõllul, sest kardeti küüditamise kordumist. Eestis on säilinud 1941. aasta küüditatute nimekiri ainult Pärnumaalt ja Pärnust, sest sakslaste pealetung ning Pärnu vallutamine olid nii kiired, et nimekiri jäi Venemaale kaasa võtmata või hävitamata.3 16. juuni hommikul lõpetati inimeste arreteerimine ja vagunitesse vedu. Äraveoks oli tellitud 490 loomavagunit
Kolmanda Riigi vaatenurgast tundus juutide isoleerimine piiratud aladele ajutise lahendusena. Nii hakatigi 1940. aastal kõigepealt Poolas, seejärel Euroopas laiemalt rajama juudigetosid. Väga paljude inimeste hoidmine getodes muutus aga tasapisi võimatuks, sest neil puudus võimalus endale elatist teenida ning pidevalt puhkesid epideemiad, mis ähvardasid levida ümbritsevatele aladele. Alates 1941. aastast alustati juutide deporteerimist surmalaagritesse. Natsionaalsotsialistlik valitsus jälgis loomulikult hoolega holokausti käiku ja hindas kasutusele võetud meetmete mõju. · Massimõrv – kõigil Saksamaa kontrolli all olevatel aladel elavate juutide täielik ja tingimusteta mõrvamine ehk nn juudiküsimuse lõpplahendus, 1941–1945. Ekstreemses olukorras, mis kujunes pärast Nõukogude Liidu ründamist, ning pärast Poola juutidele
annaabi.ee 
