Kui stiimul on piisavalt suur, et läviväärtust ületada, pole oluline, kui tugev see oli, resulteeruv AP on ikka sama amplituudiga. 3.8. Absoluutne ja suhteline refraktaarsus. Refraktaalaeg – periood, mil membraan ei saa uuele ärritusele vastata (närvikiududel 1ms). Membraan pole PM-s. Kui üks stiimul järgneb teisele liiga kiiresti, ei saa AP tekkida - see periood on absoluutne refraktaarsus (lihas tõmbub praegu kokku, membraan on depolariseeritud). Pärast seda perioodi on rakumembraan suhtelise refraktaarsuse seisundis (hüperpolariseeritud), st läviväärtus on tunduvalt tavapärasemast kõrgem, kuid piisava tugevusega signaal suudab AP ikkagi esile kutsuda. Läviärritus – väikseim ärritaja, mis kutsub erutuse esile. Ärrituslävi on närvirakuti erinev. 3.9. Aktsioonipotentsiaali leviku iseärasused müeliinkattega ja müeliinkatteta närvikiududes.
Defineerige membraanipotentsiaal, kuidas tekib Elektrilise potensiaali erinevus membraani sise- ja välisküljel. Põhjustatud erinevalt laetud osakeste erinevast liikumiskiirusest läbi membraani. 13. Nimetage membraanipotentsiaali poolt reguleeritavaid protsesse rakus ja selgitage membraanipotentsiaali osa nende toimumisel (mineraalelementide sisenemisel) Kaaliumioonide voog. Kui membraan on hüperpolariseeritud (negatiivselt laetud), avanevad Kin kanalid, kaalium saab sisse. Kui membraan on depolariseeritud, avanevad Kout kanalid ja kaalium läheb välja. Prootonite läbiminek annab jõudu kandjavalkudele, mistõttu on võimalik ainete transport prootonitega (kas sümport/antiport). 14. Milline on taime rakumembraani membraanipotentsiaalide vahemik. Plasmalemmil on -100-150 mV 15. Miks on raku membraanipotentsiaal negatiivne? Kokkuleppeliselt võrreldakse sisemist külge välisega. Rakupind on sisemuse suhtes negatiivselt laetud. 16
1 0 Aktsioonipotentsiaali ülekande sünapsites tagavad neurotransmitterid. Sel ajal kui Na+ kanalid hakkavad juba sulguma, hakkavad avanema K+ kanalid ning algab hüperpolarisatsioon. K+ kanalid jäävad avatuks nii kauaks, kui membraan on depolariseeritud ja sulguvad alles siis, kui membraanipotentsiaal on jõudnud tagasi algväärtuseni. Lõpuks voltaažtundlikud K+ ja Na+ kanalid sulguvad, ainsana on avatud mittevoltaažtundlikud K+ kanalid (lekkekanalid), mis genereerivad membraanipotentsiaali negatiivse puhkeväärtuse. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK21668/-hea seletus Kui membraani iseloomustab potentsiaalide erinevus, on ta polariseeritud. DEPOLARISATSIOON =HÜPOPOLARISATSIOON- polariseerituse vähenemine
membraanipotentsiaali olemus ja tähtsus: Na+/Ca²+ ioonvaheti töötab paralleelselt mitmete erinevate Ca²+ transportsüsteemidega, kuid on peamine Ca²+ väljutamise mehhanism kardiomüotsüütides. Ioonide liikumise suund (sisse või välja) sõltub membraanipotentsiaalist ja ioonide keemilisest gradiendist. Kui membraanipotentsiaal on negatiivne (nt puhkeseisundis rakud), transpordib ioonvaheti Ca²+ rakust välja, samal ajal kui Na+ siseneb rakku. Kui rakk on depolariseeritud ja omab positiivset membraanipotentsiaali, töötab ioonvaheti vastassuunas. Kuigi kõigi loomarakkude ümber on stabiilsed potentsiaalide erinevused, suudavad ainult teatud tüüpi mebraanid vastata potentsiaalide muutumisele aktsioonipotentsiaalide genereerimisega. Iga kord, kui laetud osakesed liiguvad membraani ühelt küljelt teisele, tekib elektrivool. Selliseid voole saab peenete meetoditega registreerida, paigutades elektroodid mõlemale poole membraani. Mõõdetud
kiude mõlemas suunas edasi. Järjest naaberaladele depolaristasiooni esile kutsudes kujutab see protsess endast levivat erutust. Erutuslaine levik närvi- ja lihaskoes on seotud lokaalsete tasakaalustusvoolude tekkega koe erutunud ja mitteerutunud alade vahel. Ärrituspaigas rakumembraan depolariseerub ja tekib aktsioonipotentsiaal. Viimane põhjustab depolariseerumata naaberaladel tasakaalustusvoolude tekke. Tasakaalustusvoolud sisenevad rakku membraani depolariseeritud piirkonnas ja väljuvad rakust ümbritsevasse keskkonda depolariseerimata piirkonnas. Seejuures ärritavad need tasakaalustusvoolud membraani naaberpiirkondi, kutsudes seal esile depolarisatsiooni koos aktsioonipotentsiaali tekkega. Seega nihkub erutus uuele kohale. Muutused toimuvad rakumembraani väga väikesel alal ja kiiresti. Uues erutuskoldes tekib membraani välispinna elektronegatiivsus ja seoses sellega saavad alguse uued tasakaalustusvoolud, mis
membraani. Sec-süsteem transpordib hüdrolaasi periplasmasse, kuid hüdrolaas jääb inaktiivse vormina ankurdatuks tsütoplasma-membraani periplasmapoolsele küljele. Membraanist vabanemiseks on vaja holiine, mis indutseerivad vabanemise. Signaal holiinide aktiveerimiseks. Bakteriofaagide vahendatud lüüsi uurides pandi tähele, et pärast holiini geeni aktivatsiooni langeb PMF. 20 minuti jooksul langes prootonpotentsiaal aeglaselt, kuid enne bakteri lüüsi järsult kuni rakud olid depolariseeritud ehk membraanipotentsiaal oli 0. Faagidel on holiini geenid tihti kahe transkriptsiooni algusega, millelt ekspresseeritakse kahte suhteliselt sama suurt valku. Lühem vorm on holiin, pikem antiholiin. Antiholiinil on N-terminuses mõned aminohapped lisaks, mis tavaliselt on positiivse laenguga nagu arginiiin või lüsiin. Nendel aminohapetel on väga suur roll valkude orientatsiooni määramiseks tsütoplasmamembraanis.
annaabi.ee 
