printsiibid teineteist üles kaaluda, st. ei ole jäika printsiipide hierarhiat. 4. Isekus-altruism-omahuvi Isekus- omahuvi äärmus, kus lähtume alati enda soovist, kasust, vaatamata, mida see teistele inimestele kaasa toob. Omahuvi- kirjeldus, kus normaaljuhtudel käitub inimene oma soovidest. N: raamatulugemine- mind huvitab see raamat, seega ma loen seda, samas ei aita sellega kedagi teist. Altruism- isekuse ja omahuvi vastand, kus käitub lähtudes teistest. 5. Denotoloogiline, vooriste ja teleoloogiline eetika- nende erinevused. Denotoloogiline- väärtuse kandjaks on teo tulemused. Teo enese teatud jooned omavad sisemist väärtust. N: tõe rääkimises on midagi õiget, isegi kui see teeb kellelegi kahju v haiget on ja valetamises on midagi väära, isegi kui see võib kaasa tuua häid tagajärgi. Teleoloogiline- moraalsuse lõppkriteeriumiks on mingi tegudest tulenev mittemoraalne väärtus. Siinses
- seda võime käsitleda kui naiivset idealism. Teisalt saame ka mõelda positiivselt- materiaalsed objektid eksisteerivad ainult sel ajal, mil neid kogetakse ehk me suhtuma positiivselt idealism, kuigi ainus mida teame on tuginemine meie representatsioonidele. (naiivne- lihtsameelne) Mille poolest erinevad deontoloogile eetika ja teleoloogilise eetika?- teleoloogilistel eetikatel on põhijoon see, et teo moraalset väärtust hinnatakse tagajärje järgi, aga denotoloogiline eetika omistab seesmise väärtuse teole, mitte tagajärjele.
annaabi.ee 
