informatsiooni kui see, mis sisaldub tema enda primaarstruktuuris Valgud saavad kokkupakkumisega reeglina ise hakkama Valkude kokkupakkumine ja stabiilsus Natiivsed valgud on sageli väga kergelt denatureeritavad: 100 aminohappe jäägi kohta 40 kJ/mol (see on ca kahe H sideme energia)! Valgu struktuuri stabiliseerivad faktorid: 1. Hüdrofoobne efekt 2. Nõrgad interaktsioon: elektrostaatiline, Van der Waals, H side 3. Kovalentsed sidemed: SS sillad tsüsteiini jääkide vahel 4. Stabiliseerivad metallioonid (Zn finger) Valgu struktuuri destabiliseerib konformatsiooniline entroopia Erinevate faktorite osakaal valkude kokkupakkumises sõltub
Esineb seos valgu primaarstruktuuri ja ruumilise struktuuri vahel. Enamasti denatureeruvad pöördumatult väikesed valgud. Pöördumatu denaturatsioon enamasti suured valgud. Pöörduvus ja pöördumatus võib sõltuda keskkonnast. Kui valgud denatureerunud olekus, hüdrofoosed osad kompenseerivad pakitust sellega, et omavahel interakteeruvad erinevad peptiidahelad, sadenevad välja ja see on pöördumatu. Valkude stabiilsus Valgud on kergesti denatureeritavad. 100 am.happe jäägi kohta on vaja 40kJ/mol. G on suhteliselt väike G=H-TS. Väike G tuleb kahe suure numbri erinevusest. Stabiilsuse eest vastutav G on väike number võrreldes kahe teise suure numbriga. Kui G on 50kJ/mol kohta, siis H on 500kJ/mol kohta umbes. Valkude puhul on nõrgaks kohaks aktiivtsenter või mõni muu oluline osa. Aktiivsuse ja stabiilsuse vahel on lõivsuhe. Denaturatsioon on kooperatiivne protsess kui valgu stuktuur kuskilt juba käriseb, siis käriseb lõpuni
annaabi.ee 
