näiteks analoogia kaudu nagu aatomi ja tühja ruumi mõisted. Taju valdkonnas aga näib kehtivat see, et kõik, mis iseseisvalt eksisteerib, peab omama ulatust ja seetõttu olema kas keha või tühi ruum. Seetõttu peavad asjad, mis ei ole ei üht ega teist ning oleksid ühtlasi kehadest ja ruumist sõltumatud, olema ettekujutamatud ja tunnetamatud. Kas need Epikurose tõestused ka korrektsed on, on iseasi. Epikuros tõi atomistide õpetusse siiski Demokritosega võrreldes ka teatud muutusi. Demokritos oli aatomite liikumist seletanud sellega, et need pidevalt kokkupõrkuvad, tagasipõrkuvad ja sellega jälle teisi aatomeid liikuma panevad. Epikuros osutab kahele võimalikule aatomiteliikumise põhjusele: aatomid liiguvad kas omaenda kaalu tõttu või kuna nad teiste aatomitega kokku põrkavad. See Demokritose õpetuse modifikatsioon tuleneb oletatavasti Aristotelese vastuväitest atomistikale, mille kohaselt kokkupõrkest tulenev
igapäevaelu kohta midagi mõistlikku öelda. Mõlemad suunad olid pühendunud inimeste moraalse tegutsemise ja käitumise teemale ning mõlemad tuginesid empiirilisest maailmast saadavatele kogemustele. Epikuurlus Epikuros (ca 341-270 e. Kr.) tugines oma filosoofias Demokritose atomismile, kuid eitas tollele omast determinismi. Epikurose järgi ei kaotavat aatomid, millest inimene koosneb, kunagi oma võimet vabalt liikuda; seega postuleeris ta vaba tahte olemasolu. Ta nõustus Demokritosega selles, et pärast surma ei ole mingit elu, kuna ka inimese hing koosnevat vabalt liikuvatest aatomitest, mis pärast surma lihtsalt kõik laiali pudenevad. Aatomid ei tekkivat ega hävivat kunagi, nad üksnes paigutuvad ümber. Sellest järeldub, et aatomid, millest inimene koosneb, saavad osaks uuest konfiguratsioonist pärast seda, kui antud persoon sureb. Siiski oletas Epikuros, et mitte miski ei kandu vanast kooslusest
annaabi.ee 
