võrdsustamist. Majanduspoliitikas on vasakpoolsete eesmärk: riigi sekkumine majandusse. Parempoolsust iseloomustab põhimõte, mille kohaselt iga ühiskonna liige on ise vastutav oma sotsiaalse ja majandusliku heaolu eest. Majanduspoliitikas on parempoolsete eesmärk: minimaalne riik. 20. sajandi algusest alates on olnud konservatiivid, liberaalid ja sotsiaaldemokraadid. Nii parem- kui vasakpoolsed jagunesid meetodi järgi demokraatideks ja diktatuuri pooldavateks jõududeks. 1) 20. sajandil olid kõige mõjukamad konservatiivid. Neid iseloomustab: a) Väärtuspõhisus ja traditsioonide tähtsustamine – olulised on usk, moraal, patriotism, rahvuslus. b) Isikuvabaduse kaitsmist peetakse ühiskondlikuks hüveks. c) Olulisel kohal on ka demokraatia, õigusriik ja institutsioonid. d) Soovisid, et ühiskonnas toimuksid muudatused, aga seda järk-järgult suuri pöördeid vältides.
vabadus oma õnne ise kehtestada, indiviidi õigusi peab kaitsma, õigusriik võimudelahusus, vastu igasugustele eliidi privileegidele, antifeodaalne. Selle eest võitlesi kodanlus(haritlased, majanduskodanlus). 19.saj kutsusid end liberaaliseks Pr.maal need, kes pooldasi pr.rev ideid vastukaaluks Bourbonide restauratsioonile. Liberaalid taotlesid jõuka kodanikkonna õigusi, kuid ei mõlenud alamklassile ja naistele(ei taodalnud neile valimisõigust)-seega ei saa neid pidada demokraatideks. Üldised suundumused konservatiivses ja liberaalses mõtlemises teises faasis 1848-1914. Anarhismi olemus ja peamised arusaamad. täielik kodanike eneseteostamise vabadus, ühiskond toimiks täiesti vabade lepingute, normide alusel; puudub valitsemine ühtede poolt teiste üle Pierre Joseph Proudhon. aktiivne 19.saj I poolel. Utoopiaks Euroopa ilma piirideta, seadusteda, keskvõimuta, rahata. Kaotada ära institutsioonid, organistatsioonid- nende asemele vabatahtlikud assotsatsioonid
Neid toetasid peamiselt väikefarmerid, väikeärimehed ja käsitöölised. (Gitelson jt, 1996, lk. 129). Pärast 1800.a. valimisi ei kontrollinud föderalistid enam kunagi Valget Maja ega Kongressi, seega aastatel 1800-1820 oli USA üheparteiline riik. (Patterson, 2013, p. 192; Gitelson jt, 1996, lk. 129). Jeffersoni pooldajad domineerisid aastatel 1800-1860, kuid sugugi mitte rahumeelselt. Lõhenemine toimus 1828.aastal, Andrew Jacksoni valimisega. Jacksoni pooldajad nimetasid ennast demokraatideks. Nad toetasid osalusdemokraatiat, piiratud keskvalitsust ja osariikide suurt võimu. Jacksoni ametisolekuaja lõpuks olid demokraadid ühinenud üleriigiliseks parteiks. (Gitelson jt, 1996, lk. 129). Sellel ajaperioodil kujunes ka uus partei (Viigid) konkureerimaks demokraatidega. Paljud viigid olid endised föderalistid, kes seisid vastu Jacksoni katsetele. Võistlus demokraatide ja viigide vahel oli võrdlemisi lühiajaline, sest 1850ndatel rebis orjapidamise küsimus mõlemad parteid laiali
annaabi.ee 
