4 2. Värvinimetuste kasutamine Vene keel erineb eesti keelest värvinimetuste kasutusel spetsiifilisuse poolest. Eesti keeles on võimalik kasutada üht värvinime kõige vajaliku kirjeldamiseks, kuid vene keeles on kindlatele objektidele omistatud ka kindlad värvitoonid, mille abil neid kirjeldada. Näiteks (Õim 1983: 30–31) Mõlemas keeles võidakse värvi abil väljendada deminutiivsust, kasutades sufiksit. Eesti keeles on need -u, -ke (ne) ning vene keeles on kasutusel -еньк. Kuigi see pole kummaski keeles sage nähtus – eesti keeles kasutatakse deminutiivsust värvide puhul harva ning vene keeles vaid põhivärvinimetustega. (Õim 1983: 30) 3. Värvinimetuste semantikast Larissa Degeli koostatud uurimuse eesmärk on eestlaste ja venelaste põhivärvinimetustega assotsieeruva uurimine. Uuring põhineb andmetel, mida koguti ilukirjandusest, fraseoloogiast
Selle teisendid on -kse, -tse, -kese, -lase. See võis lüheneda lõppudest: -aluse, -selja, -soo, -taguse. See võis olla ka tüve osa. si-lõpp on mitmuse omastavalise tüve kaudu tekkinud nimekuju. See on abstraheerunud. Kohanimed Tartumaal on muutunud pikematest vormidest si-lõpulisteks. Vaid üksikutel juhtudel on see olnud pikema sõna lühend. Tuntud kohanimesufiks on –la – algselt tähendanud kohta, aga on tähendanud ka vähendust ehk deminutiivsust (miski on väike). See on kõige vanemates allikates tuletusliitena olemas. –jala võis ka lüheneda –la lõpuks. la-lõpulisi kohanimesid on palju Saaremaal, Harjumaal ja Virumaal, aga palju vähem juba Kagu-Eestis. Tuntuim kohanimesufiks on –vere. Kunagi oli determinant, iseseisev sõna. Kõige rohkem levinud Vahe- Eestis (Põ-Tartumaal). –vere lõpp on teisenenud, nt –pere, -ra või –vete. See on ka mõnel juhul tüvesse sulandunud
Annavad aimust nime etümoloogiale. SUFIKSID, TOPOFORMANDID, NIMELÕPUD. Sufiksid nii nagu apellatiivides. la, -se, -stu. Üldkeelesõnades liidetena kasutusel. Eraldi sufiksilaadsed liited toporformandid nagu ste, -vere. Nimed pole sufiksid ajaloolised, vaid käändevormidest lühenenud. Nime lõpud üldisem termin siis kui me ei tea, millega tegemist on. Lõpp la. Sufiksite ja topoformantide vaba vaheldus nt Kiri/vere; Kiri/la. La-sufiks. Märgib kohta ja deminutiivsust, esineb nii apellatiivides kui ka kohanimedes. Vana kohanimeliide. Valdav osa geograafiliselt Põhja-Eesti ja saarte alal. Eesti keele ajaloos sõnades lõpukadu ja sisekadu. Kohanimede puhul ebareeglipärane lühenemine, lühenevad rohkem kui üldkeelesõnad. Ste-formant. Algselt päriselt ne-sufiksi mitmuslikust tüvest. Nimesid, mis on algselt olnud s- lõpulised. Asulanimedes rohkem levinud Kagu-Eestis ka Hiiumaal. Ajalooliselt mõned ilma ste-sufiksita, hiljem tuletatud selle abil.
annaabi.ee 
