õigluse ideed. "Don Quijote" ideoloogilises struktuuris võiks näha midagi väga lähedast kriitika dialektikaga, mida L. Pinski on täheldanud Erasmuse "Narruse kiituses": romaani esimene pool pilkab eluterve looduse ja mõistuse seisukohast vaimunarrust, teine pool aga keskendub irooniale mitmesuguste inimpahede üle, kusjuures vaimunarrus osutub nüüd õieti tarkuseks, mille abil pahesid (tegelikke narrusi) demaskeeritakse. Cervantes ei piirdu sellega, et muudab oma kangelased sisemiselt liikuvaiks ning seeläbi komplitseerib nende ja maailma vahekorra. Ta ei "liiguta" mitte ainult don Quijote ja Sancho sisemusi, vaid paneb tegelased - teispool romaani seiklust - liikuma nii ühelt jutustustasandilt teisele (romaani "sees") kui ka juhib nad romaanist "välja", ühelt poolt ajatusse minevikku, müüti, teiselt poolt romaani lugeja füüsilisse kaasaega.
sotsiaalse õigluse ideed. "Don Quijote" ideoloogilises struktuuris võiks näha midagi väga lähedast kriitika dialektikaga, mida L. Pinski on täheldanud Erasmuse "Narruse kiituses": romaani esimene pool pilkab eluterve looduse ja mõistuse seisukohast vaimunarrust, teine pool aga keskendub irooniale mitmesuguste inimpahede üle, kusjuures vaimunarrus osutub nüüd õieti tarkuseks, mille abil pahesid (tegelikke narrusi) demaskeeritakse. Cervantes ei piirdu sellega, et muudab oma kangelased sisemiselt liikuvaiks ning seeläbi komplitseerib nende ja maailma vahekorra. Ta ei "liiguta" mitte ainult don Quijote ja Sancho sisemusi, vaid paneb tegelased - teispool romaani seiklust - liikuma nii ühelt jutustustasandilt teisele (romaani "sees") kui ka juhib nad romaanist "välja", ühelt poolt ajatusse minevikku, müüti, teiselt poolt romaani lugeja
annaabi.ee 
