Fenoolidel on hüdroksüülrühma ja aromaatse ringi vahel tugev vastastikmõju, mis alkoholidel puudub. Metüülamiini ja anilliini aluselised om: Aniliin on nõrgem alus, kui metüülamiin. Aromaatsetes amiinides on lämmastiku vaba elektronipaar delokaliseerunud koos aromaatse ringi elektronidega ja seetõttu ei saa prootonit nii hästi siduda, kui seda teeb metüülamiin. Fenoolil, aniliinil suurem reageerimisvõime, kui benseenil Delokalisatsiooni tõttu on fenooli ja aniliini aromaatne ring palju nukleofiilsem, kui asendamata benseeniring. Lõigutud õunatükk, kooritud kartul tumenevad õhu käes Paljud fenoolsed ühendid oksüdeeruvad õhuhapniku mõjul, oksüdatsioonisaadused reageerivad edasi moodustades keeruka koostise ja sageli tumeda värvusega ainete segud. Fenoolide leidumine looduses, saamine. Leidub puu-, põlevkivi-, kivisöetõrvas, fenoolsed ühendid- kõigis kehavalkudes leiduv aminohape türosiin,
mittepõhinevaid aineid, kui nad järgivad Hückeli reeglit. Monotsükliliste ainete korral peab nende elektronide arv olema 4+2, kus on naturaalarv. Niisugusi aineid nimetatakse heteroareenideks. Nendes on vähemalt üks süsiniku aatom asendunud võõraatomi, näiteks hapniku, lämmastiku või väävli aatomiga. Kõige lihtsam aromaatne süsivesinik on benseen ja see ka avastati neist esimesena. Selle eraldas ja tuvastas eraldi ainena 1825 Michael Faraday. elektronide delokalisatsiooni benseeni molekulis kujutavad kolm alternatiivset struktuurivalemit: Areene ühendavad omadused Neil ilmneb aromaatsus. Vesinike aatomeid on võrreldes süsinike aatomitega suhteliselt vähe. Pole haruldane, et vesinike aatomeid on vähemgi kui süsinike aatomeid. Suure süsinikusisalduse tõttu põlevad nad kollaka tahmase leegiga. Neile on iseloomulikud elektrofiilne ja nukleofiilne aromaatne asendusreaktsioon. Areenide sünteesimine reenide sünteesimist mitteareenidest nimetatakse
aluselisem. Vt. elektrofiilide ja nukleofiilide paiknemist õpik lk 19 o KH keemilised omadused Kõige tähtsam keemiline omadus on happelisus. Kuigi nad on nõrgemad happed kui tuntumad mineraalhapped, nagu soolhape, lämmastikhape, väävelhape, ent nad on siiski tugevamad süsihappest ning palju tugevamad happed kui alkoholid. Nende tugevuse põhjuseks on karboksülaatiooni stabiliseerimine laengu delokalisatsiooni teel. Karboksülaatioon on nõrk nukleofiil. KHte üldisteks omadusteks: reageerimine metallide, aluste, aluseliste oksiidide ja nõrgemate hapete sooladega. Vt. happe tugevuse kasv õpik lk 21 o KH füüsikalised omadused Füüsikalised omadused on määratud nende molekulide võimega moodustada tugevaid vesiniksidemeid. Sel põhjusel on KHd võrdlemisi kõrge keemistemperatuuriga vedelad või tahked ained. Väikese süsiniku aatomite arvuga happed on veest tihedamad. Süsinikahela
Süsiniku madala elektronegatiivsuse tõttu (süsiniku võime elektronpaari kinni hoida on väike) on karbanioonide moodustumine energeetiliselt ebasoodne ja tekkinud anioonid on ebastabiilsed. Vesilahustes C-H happed dissotsieeruvad vähesel määral. Seetõttu on küllastunud süsivesinikud nii nõrgad happed, et praktiliselt on võimatu leida alust, mis oleks võimeline neist lahti rebima prootoni. Asendades C-H hapetes vesinikuaatomi(d) elektroni (de) aktseptori (te)ga (suurendavad delokalisatsiooni!) kasvab C-H hapete happelisus. Näiteks, meditsiinipraktikas kasutatav triklorometaan (kloroform), milles metaani kolm H- aatomit on asendatud klooriga (vt. kloori elektrone äratõmbavat -I-efekti skeemil), on ligi- kaudu 30 suurusjärku tugevam hape kui metaan (metaani pKa = 48-60 ja kloroformil ~ 15). Cl - + Cl C H Cl C + H 3
annaabi.ee 
