Püütakse rakendada kõrgtehnoloogilisi võtteid. Enamiku lahenduste suund on siiski lihtsate, odavate ja soovitatavalt taastuvate materjalide kasutamisele (puit, õled, maakivi, savi). Energiaallikaks on võimaluse korral päikesepatareid või tuul, vesi on osaliselt ringkasutuses. 10. Püüa kokku lugeda 20. sajandi lõpu arhitektuuristiilid, mida on õppetükis mainitud. Kui palju sa neid said? Postmodernism, internatsionaalne stiil, modernistlik stiil, kõrgtehnoloogiline, dekonstruktivistlik, ökoloogiline arhitektuur 34. Uued meediad kunstis 1. Kui me ütleme, et 20. sajandi jooksul väljus kunst oma traditsioonilistest piiridest, siis milliseid uusi kunstinähtusi me sellega mõtleme? Too näiteid. Fotomanipulatsioonid, digitaalne töötlus, videoinstallatsioonid ja netikunst 2. Milliseid uusi vahendeid tõi ka kunsti 20. sajandi lõpus toimunud tehnoloogiline revolutsioon? Foto, video, arvutid. 3
Termin on sõnastatud negatiivselt. Ajastu toobki kaasa terve kobara sarnaseid negatiivseid termineid: poststrukturalism (Annus, 2009), postkolonialism (Annus, 2009), dekonstruktsioon, detsentralisatsioon, demüstifikatsioon jms (näiteks Destudio rühmitus 1990ndate eesti kunstis), kuni naljaga pooleks loodud terminini „postperekond“, nagu kõlas ühe näituse pealkirjas. DeStuudio dekonstruktivistlik autoportree – Peeter Laurits ja Herkki-Erich Merila 1990ndate I pool 1979 Jean-François Lyotard – termin “postmodernism” (1979 “Postmodern Condition” prantsuse, ingl keeles) post+modernism (negatiivne sõnastus, sõltuv modernismist) „Modernismi-järgne“ olukord Jeffrey Shaw. Loetav linn. Interaktiivne installatsioon, 1990.
Selle suuna tuntuimaks näiteks oli seltskond, kes püüdis seostada dekonstruktivismi arhitektuuripraktikaga (kaasates ühel juhul projekteerimisprotsessi ka Jacques Derrida) ja sellest lähtuvalt mõtestada ümber niisugused Lääne arhitektuuris domineerinud hierarhiad või binaarsused nagu funktsioon ja vorm, tarind ja dekoor, või ka kohalolu ja puudumine. Konservatiivse historitsismiga võrreldes oli dekonstruktivistlik arhitektuur, mis laenas vorme muuhulgas ka sajandialguse vene avangardilt, hoopis radikaalsem, oma rahutuses värskem, senise arhitektuuriga võrreldes isegi vägivaldne. Samas jäi hierarhiate ümberpööramine ainult vormi tasandile, loodeti küsimustesse, mis puudutasid arhitektuuri sotsiaalset rolli, sekkuda puhtvormiliselt. Nii oli mõlema postmodernismi suuna jaoks arhitektuur eelkõige kunst, sotsiaalsetest suhetest ja nõudmistest suuresti sõltumatu ning vormikeskne
annaabi.ee 
