Kirjandussemiootika
kontekst ei lahenda vastuolu. Tsiteerib Greimasi: keeles ei ole saladusi. De Man pole
muidugi nõus, väidab, et tekstil puudub terviklik tähendus, alati mingi teine võimalus.
Kirjanduse puhul ei saa rakendada dekodeerimise mõistet, mille tulemuseks peaks
olema kindel tähendus. Interpreteerimine Peirce’i mõistes pole dekodeerimine vaid
lugemine. Allegooriline vastuoluline tegevus, mis ei jõua kunagi välja üheste
tähendusteni.
6. P.de Man. dekonstrueerimise näited.
De Man pühendab oma “Lugemise allegooriate” 1 ptk Proustile. Pealkiri on
“Lugemine”. De Man analüüsib üht stseeni, milles peategelane on välismaailmast
(suvi) eraldatud ja loeb oma toas, hämaras, vaikuses ja jaheduses. Kirjeldus on väga
metafooriline, figuraalne ning samas metafiguraalne. Proust kirjeldab ka lugemist,
metafooridesse süvenemist.
Kirjeldus tõestab metafoori üleolekut metonüümiast. Suve metafoor osutub rikkamaks