gaasiline lämmastik (mis muidu hingamises ei osale). Nt pikemaajalisel ca 40 m sügavusel viibimisel võib lämmastiku tõttu tekkida imelik heaolutunne, tähelepanulangus, mõtlemisvõime kadumine, unisus; veel sügavamal narkoositaoline seisund. Ka amatöörsukeldujale on ohtlik liiga kiire pinnaletõus: rõhk langeb liiga kiiresti ja kudedes lahustunud lämmastikku ei jõuta verega kopsudeni ja sealt välja kanda. Lämmastik see eraldub mullikestena, tekib kessoontõbi ehk dekohaigus (dekompressioonihaigus): valud jäsemetes, N2 mullikesed võivad ummistada veresooni, põhjustades halvatusi jms. Veebiviiteid: · http://www.ebu.ee/esitlus/Hingamiselundkond.ppt · http://www.youtube.com/watch?v=bwXvqSqAgKc · http://www.youtube.com/watch?v=CoCrN665K4Q KIRJANDUS: Kingisepp, P.-H., 1990. Inimese füsioloogia lühikursus, TÜ. Lk 24 32. Tatarinov, V., 1969, Kirjastus Valgus. Lk 139 155.
emfüseem düspnoe, pärast pinnale südamerütmihäired tõusmist Tserebraalne Segadus, peapööritus, õhuemboolia krambid, halvatused, teadvusetus Koronaarne Nagu südameinfarkti õhuemboolia korral Dekompressioonihaigus (DCS) Dekompressioonihaigust põhjustab keha üleküllastumine inertse gaasi, nt lämmastikuga (N2). Ladestumine koesse toimub sukeldumisel ja on loomulikult seda suurem, mida sügavamale ja kauem sukeldutakse. Samas salvestavad erinevad koed gaasi erineva kiirusega. Pinnale tõusmisel tuleb see inertne gaas lahustunud kujul verre suunata ja kopsude kaudu välja hingata. Liiga kiirel pinnaletõusmisel ei jõua kude gaasi piisavalt kiiresti ära anda ja tekivad gaasimullid, sest rõhu
annaabi.ee 
