Eesti taasiseseisvumine: Loominguliste liitude ühispleenum, Interrinne, Gorbatšov jne
ERSP algatas 24. veebruaril 1989 koos Eesti Muinsuskaitse Seltsiga ning Eesti Kristliku Liiduga
Eesti kodanike komiteede liikumise, mis tipnes Eesti Kongressi valimistega 24. veebruarist 1.
märtsini 1990 ning kokkukutsumisega 11.-12. märtsil 1990. Eesti Kongress oli Eesti Vabariigi
õigusjärgsete kodanike esinduskogu, mis nõudis Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist õigusliku
järjepidevuse alusel, olles seega ERSP tähtsaima eesmärgi kandjaks ning deklareerijaks. Eesti
Kongressi 465 saadikukohast kuulus ERSP-le 76 ja Eesti Komitees saadi 21 kohta (sama palju kui
Rahvarinne).
1992. aasta Riigikogu valimistel sai ERSP 10 saadikukohta ning moodustas valitsuskoalitsiooni koos
Rahvusliku Koonderakonnaga Isamaa ning Mõõdukatega. ERSP-le kuulus uues valitsuses (Mart
Laari esimene valitsus) siseministri (Lagle Parek, hiljem Heiki Arike), kaitseministri (Hain Rebas) ja
kultuuriministri portfellid (Peeter Olesk).